Väike kokkuvõte:
Plaan jõuda varakult Sügistalgute starti läks nagu alati – Ülemiste parklasse jõudsin u 9:45 paiku. Õnneks oli meie suur autode rivi kergesti leitav ja kui olin oma kollase Eriku Mini kõrvale parkinud oli meid koos Eero ja Leholiga kokku lausa neli minilist ja kolm Mini.
Siinkohal tuleb ausalt tunnistada, et veidi eemal kogunenud Porschesid oli „natuke“ rohkem.
Väljasõiduks liitusid veel Janno oma rohelise Miniga ning Henn, Tiina ja Kersti saateautol.
Selleks ajaks oli ka selge, et rohkem meid Tallinnast ei stardi ja võtsime suuna Tartu maanteele, et Jüri kaudu Eestimaad avastama asuda. Me Leholiga sõitsime Minide rivi lõpus ja ei jälginud ei GPSi, ega maamärke, lihtsalt nautisime maalilisi teid ning ilusaid vaateid. Ühel ristmikul juhtus, et eessõitvate autode GPSid pakkusid erinevat trajektoori ja ega ma täpselt teagi, kelle pakutu valiti, kuid hiljem selgus, et otsustasime teha väikese ringi ning avastada teid, kuhu ilma eesmärgita väga ei satukski.
Vahepeal liitus meiega Marrty ja õige pea jõudsime Piibe maanteele ning sealt Tapale ei olnud enam keeruline sõita. Tapale jõudsime plaanitust veidi hiljem, kuid siiski graafikus.
Väike ostlemine Grossi poes ja autode näitamine
ning juba võtsimegi Eino eestvedamisel suuna rallikrossi rajale.
Kui olime Minid üles rivistanud,
raja maastik pilguga üle käidud ning rajahaldaja tutvustus ja plaanid kuulatud, asusime toimetama.
Juba esimeses kurvis korrastasime ja ladusime traktorirehvidest sõiduaoturehvideni raja piiret.
Seltsis ja hea tujuga kerkisid uued vallid kiirelt
ning nii liikusime rada mööda edasi ning kohendasime kust vaja.
Lõunasöögi ajaks olime rajale peaaegu ringi peale saanud ja otsustasime, et teeme lõpuni ning siis asume rahulikult sööma. Viimaseks töölõiguks oli veoauto ja traktorirehvidest uue müüri ladumine ja omajagu nalja ning nii-öelda võistlemist oli rehvide vallist üles veeretamisel.
Lõpuks oli müür valmis
ja suundusime kõik koos lõunalauda.
Kodutehtud tummine seljanka ja soojad pirukad maitsesid eriti head. Eks värske õhk tegi ka oma töö, kuid söök oli tõesti väga maitsev.
Söögi kõrvale tutvustas Janno klubi selle aasta tulusid ja kulusid ning natuke rääkisime ka tehtust. Kõhud korralikult täis söödud vaadati ja arutati Minisid.
Samal ajal käis Eino linnas bagi rehvi täitmas. Hommikune soendussõit oli ühest rattast jagu saanud ning nüüd vajas uus ratas täitmist.
Eino tagasi jõudes sättis ta bagi töökorda ja oligi aeg varem läbijalutatud ning rajaäärsega lähemalt tutvust tehtud rajale minna.
Meile, kui kogenematutele oli omajagu elamus juba bagisse ronimine ja sõiduks ettevalmistamine, kuid Eino juhendamisel said kõik sellega hakkama ja sellepärast kellelgi sõitmata ei jäänud.
Esimesena läks rajale Martty ja silmailu pakkus nii tema kui ka teiste sõit. Enim nii-öelda vaataja-põnevust jagas Lehol, kes paar korda bagi kahel-rattal-sõitmise-suutlikkust proovis ja korra ka meie äsja korrastatud rehvivalli vastupidavust katsetas. Õnneks lahenes kõik positiivselt ja sõiduindu, ega emotsioone see ei vähendanud. Igal juhul olid kõik rajalt tulnud poisikeselikult elevil ja kui sõit poleks sedavõrd füüsiline, oleks vast kõik tahtnud kauem rajal olla. Kui olime kõik oma esimese sõidu teinud, näitas Eino
kuidas tegelikult bagiga sellel rajal sõita tuleb ja eks omad järeldused tegi igaüks ise
Kuid ilusad ja kiired ringid olid need kindlasti. Rääkimata suurtest tolmupilvedest, mis külg ees kurve läbides õhku tõusid ja lähemad neist meid ja Minisid katsid. Eino sõidustiil tema riietusel:
Eino sõidu järel saatsime Janno koduteele ja enne kui Martty jõudis oma teiset sõitu alustada, tegi auringi krossirajal ka Hennu ekipaazh oma Shkodal. Selleks ajaks kui Martty rajalt naases, olid kohal järgmised bagihuvilised ja kuna meid oli nii vähe, otsustasime klubi koosoleku millalgi hiljem teha.
Nii võtsid allesjäänud neljast Minist kolm suuna Tallinnale. Einoga korjasime telgi ja muu varustuse kokku ning oli ka mul aeg teele asuda.
Kokkuvõtvalt oli tegu väga mõnusa päevaga suurepärases seltskonnas