Black Magic 2338

[usku]

Hei hei hei! eesoleval nädalavahetusel sõidan mina oma täitsa tühja autoga Saksamaalt Ruhri piirkonnast (Lääne-Saksamaa, Belgia-Hollandi piiri ääres) Eestisse ning võin kogu marsruudi pealt peale võtta nii manti kui tonti Ehk siis kui sa tahad mingit jumpstükki Minile või on mõni sõber teel siia, siis väikese motivatsiooni eest pakun küüti. Anna märku!

56 23 13 99 on teeelefooni nummer.

[Janno]

Kuna mina "täiesti poolkogemata" samas autos olen siis tulles tooks mingi neljatarattlise sealt tagasi.On kellelgi autosoovi?Lihtsalt teemaks,et äkki keegi teab kedagi, keas teaks kedagi, kes just sealtkandist autot Eestisse tuua tahaks...

[usku]

tegelt täiesti sama poolkogemata võib ühele inimesele pakkuda küüti Tallinn --> Euroopa

[Jaan]

No kui keegi teepeal näeb mingit odavat Civic'ut 1,6l ja 91kw, võiks kaasa tuua, ostaksin häämeelega ära!

[Kristjan]

Kas tagasi tulemine on mööda maad ja teed?

Kui palju see väike motivatsioon oleks , et üks Mini ära tuua?

[Janno]

No see võiks ehk olla kuidagi seoses Mini hinnaga äkki.Mida odavam (loe:kehvemas seisus) seda suurem on tõenäosus,et masin võib meid teele jätta Kõik on kokkuleppe küsimus.Aga,et kas siin kõigile lugemiseks...

[Kristjan]

Ei ega tegelikult mul muidugi tuua ei ole... ag amõtlesin , et kui meehd lähevad peaks kiirelt üle vaatama eBayd ja kohad.... Hetkel ei paista midagi ... Aga esimest poolraami oleks küll hullult vaja. Kui kuskilt selle leiate siis võiksite küll mulle üles korjata.

Ja rääkige nüüd välja , et miks te sinna lähete !!!!

[Janno]

Hmm...veel ei räägi.Pühapäeval saate kõik teada

[usku]

Ja rääkige nüüd välja , et miks te sinna lähete !!!!

lihtne field trip. Nagu ikka sõbrad sõidavad nädalavahetuseks maale. Sama eesmärk, mis suvisel nädalavahetusel Pärnusse minna. Lihtne nagu lumme kusta. Kolm poissi ja triibuline auto.

mm okei, tegelt teeme ühe kiire Eurotripi. Amsterdam.. Berliin

[Janno]

Õige vastus on TÜRI!

No kui me oma asjadega varem valmis saame ei ole ka Amsterdam välistatud

[usku]

Räägime siis üritusest... esimene osa: Proloog ja süüdlane!

Uku istub ühel tavalisel päeval tavalise arvuti taga, kui äkki hüppab msnis lahti aken, mis teavitab mind Janno jutlemissoovist. See tavaline aken tõotas juba kohe alguses
kaasa tuua midagi täitsa ebatavalist, kuid tegelikkus ületas kõik ootused. Janno rääkis Ukule oma sõbrast Tomist ja näitas ühe ilusa musta värvi Mini müügikuulutust.
Tehtud mõeldud. Auto asukohaks kirjutati Wuppertal, mis teadupoolest asub Lääne Saksamaal piiri ääres. Ärevus oli suur, sest minu ammune unistus on kimada
Saksa kiirteedel oma valge noolega ning neli kuud tagasi sõitsin ma Wuppertalist 5 km kauguselt mööda Ja pealegi, kui Tom tahab Mini saada, siis peab Tom
selle Mini saama ning mina kohe Jannole rääkima, et tulen ka. "pressisin peale" et lähme minu autoga. Tegelikkuses aga oli mu "sportauto" kõige ökonoomsem meie kolme
autodest ja seega polekski muud saanud eriti valida. Kiired kalkullid näitasid, et igati tehtav teema ja neljapäeval kohe pärast tööd panimegi Jannoga Tallinnast leekima,
et Viljandist kogu ürituse peasüüdlane peale võtta. Ees ootas meid midagi sellist:



Tegelikkus faktides nägi välja selline, et me Jannoga panime neljapäeval ca 18 paiku leekima, kell 19.19 asusime teele Viljandist, kell 3 öösel jõudsime Poola, sellest 12 tundi
hiljem ehk ca 15 paiku jõudsime saksamaale ning reede õhtul ca 23 olime Wuppertalis auto juures. ehk siis kaardi pakutud 25 tunni ning 2047 km asemel läbisime me 2302 km
ca 29 tunniga. Keskmine kiirus teel sinna tuli 78 km/h ning keskmine kütusekulu kuni Berliinini (1681,6 km) oli 7,8 liitrit sajale. Sealt edasi tuli 620 km kiirteid, millistel
statistikat teha oli mõnevõrra keerulisem. Igatahes on nüüd teada, et kiirusel 190-200 km/h võtab mu fiesta 16,5 liitrit kütust sajale, kiirusel 150-160 km/h aga 9,5 liitrit
sajale. Aga peamine on see, et mina sain täita ühe elu unistustest - kimada täie pa*aga kiirteedel. Uut rekordit kestvussõidus ma ei püstitanud, sest pärast 1350 km
läbimist istus vahelduseks lenksu Tom, ning mina avasin tagaistmed Saku D-light nimelise joogi. Meie sinnasõit oli non-stop, vaid üksikute pissi ja tankimispausidega ning üks
mäkdoonalds oli ka. Ja ka Fiesta tunneb sellest rõõmu, sest nüüd on sissesõit tehtud ja lõõrid puhtad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Tagasisõit Wuppertal-Tallinn oli 2338 km. Wuppertalist alustasime ca kell 12 laupäeva hommikul, Pärnus olime kell 21 pühapäeva õhtul, tallinnas kell 23. Seega sõiduks kulus
umbes täpselt 35 tundi. Järjest. Puhkasime nii palju, kui juhte sai vahetada, aga kaks pidi alati korraga sõitma. Teooriapoolele tõmbaks nüüd joone alla, tehes mõned
järeldused: Poola on nõme ja ei lõpe kunagi otsa; Navigatsioonisüsteem on tore, aga alati vaata seaded üle enne uue destinationi valimist; Poola on endiselt nõme ja ma ei ole
endiselt kindel, kuidas ja kust seda kõige parem läbida oleks; Navigatsioonisüsteemi puhul usalda aga kontrolli. Ehk siis kokkuvõtvalt meil ühtegi suurt muret ei olnud
ning Blondi panime me ka vaid mõned üksikud korrad (nt bensiin oli mõned korrad väga otsakorral, Navi juhatas meid tagasiteel Taani ja alles Hamburgis taipasime,
sinna minnes oli navi seades "shortest" mitte "fastest" jne, millest allpool pikemalt) aga ükski äpardus ei olegi tegelikult äpardus ja midagi ei juhtunud - lihtsalt järgmine kord
oleme targemad ja lõppkokkuvõttes kaotasime me vaid aega ning kütust. Mini pidas vastu lausa ideaalselt ning tegemist on tehniliselt Väga tubli loomaga. Ilus on ta ka.

Põhisüüdlane:
Mini! 1991 aasta ja 1.3 sissepurskega mootoriga. Liigub VÄGA nobedalt, koera ei jookse ning ei tossa tagant vähimalgi määral. Summuti on uuepoolne ning auto on igast
otsast müramatte täis, mis tähendab, et ta on hästi vaikne Mini kohta. All on kenad 13" valukad, laiad koopaservad ja nimetatakse teda Black Magic special editioniks.
Probleemiks on Minile tüüpiliselt R.Ooste, kes on üürinud kõrvalistuja ukse, parema tiiva ning esipõlle. Põhi tundub okei, kuid samas pole keegi sinna veel põhjalikult vaadanud
- samas mastiksi kiht on paks ja läbi selle küll roostet ei paista. Mini saavutas kiirteel tippkiiruse 175 km/h ning seda ilma märkimisväärse pingutuseta. Muul ajal kappas
100-120 km/h ning mööda kimas lennukilikult kui nii võib öelda kartauto kohta üks pilt ütleb rohkem kui 124892392977 sõna:

[Octavianus]

ja juba eesti registris. kuigi mitte reglemendile vastava numbriga

[usku]

ja juba eesti registris. kuigi mitte reglemendile vastava numbriga

ei ole veel Eesti registris. Loe allolevat juttu

Teine osa: sinnasõit!

Niisiis käisime me saksamaal ja tõime Tomile ühe Mini. Reis oli neljapäeva õhtust pühapäeva õhtuni ning 4640 km pikk.
Kogu selle maa jooksul sai nalja, sai palju juttu aetud ning veelgi rohkem nähtud. Kohe pärast pikka tööpäeva, mis oli eriti pikk
selle viimases otsas kui reisi algust ootasime, sõitsime Jannoga minekule. Enne veel tegin kiire kõne müüjale, kes inglise keelt väga
ei osanud väidetavalt, aga mina ju väidetavalt saksakeeleoskaja. Müüja kinnitas, et mingeid huvilisi on, aga kindlasti hoiab autot meie
jaoks kuni reede õhtuni. Selle teadmisega sõitsime minema ja pärast selgus, et ega Tomil ühtegi teist mini välja vaadatud ei olnud
Mäos haarasime väikesed söögid, Viljandist haarasime peale Tomi, kes meid üldse minema ässitas ja täpselt nii äkki meil see reis
hakkaski. Sõidukiks valisime Ford Fiesta ST, mis vähemalt minu arvates igati õigustatud valikuks osutus. Igaks petteks oli mul
pagassis subwoofri asemel remonditöökoda. ei olegi kindel, kas äkki oleks woofer parem valik olnud, sest vaja ei läinud ühtegi
tööriista, aga teisest küljest - kui neid ei ole, siis kindlasti juhtub midagi (Murphy). Elus esimest korda puutusin kokku Naviga ning
peab ütlema, et see on ääretult mõnus asi ja soovitan kõigil selle reisile kaasa võtta. kell 21.55 soetasime veel viimasest tanklast
enne piiri energiajooki ja alkoholi, kuid muus osas oli Eesti osa sellest reisist mitte üldse tähelepanuväärne. Tegelt siiski väärib
märkimist shortcut Kilingi-Nõmmelt piiri äärde, mis on käänuline ja väikese liiklusega hea kihutamistee ning "kaunis" peatus
viljapõllu ääres.




Lätis tuli peale juba välismaa tunne. Janno ja Tom manustasid õlut ja Gini (rõhutan Gin, sest muidu oleks ju ka naabrimees džunnar)
nagu õiged mehed ikka ning Uku tulistas ühtlaselt 100 km/h. Ajanud mõne millimeetri ka Janno tööasju, suurenes ühes taktis
poiste joobega ka sõidukiirus ning edenesime hästi. Siiski avastasime, et Navil on sees mõneti vanad ja Baltimaade osas puudulikud
kaardid ning võibolla ka selsamal põhjusel sõitsime me Leedu poole läbi Riia kesklinna. Õnneks kesköine liiklus aitas kaasa sellele,
et ummikuid polnud ja väike turism ning linnavaatlus (polegi öises Riias käinud!) andsid reisile veel ka teistsuguse sisu - muidu
olekski kogu ettevõtmine üksnes transiidiks jäänud. Ülejäänud Läti osas jällegi emotsioonid puuduvad. Mõni pissipaus, kasvav taara
hulk ja kiirus ning täiesti märamatult olime Leedus. Sealgi ei olnud muud, kui pidev möla kõigil elulistel maailma teemadel, õhin auto
pärast, üks tankimispaus kusagil enne Poolat Marijampole lähedal, ühel sirgel kiiruse 200 saavutamine ja mõni pissipaus.



selline oli siis nii Läti kui Leedu nii algus kui lõpp (pilt umbes kell 1 öösel). Võib öelda, et kuni sinnani ja 200 km edasi oli kõik ideaalne ja
seepärast ei olegi siin suurt midagi rääkida. Mis seal ikka kui kõik on kas igav ja üksluine või tuksis - rääkida pole midagi. Poisid keerasid
magama ja neile märkamatult sisenesin Poolasse kell 3.

Poolas läks olukord põnevaks. Kõigile teada, et Poola on Euroopa-reisi õudus ning kunagi peaks targad pead õlle kõrvale maha
istutama, et välja selgitada siis kõik see ideaalsem tee läbi Poola avaruste. Kuni Suwalkini püsisime Via Baltical ja seetõttu
jälle emotsioonid puudusid. Ehk võiks mainida võrreldes eelnevaga kasvanud liiklustihedust ainult. Aga sealt edasi juhtus äpardus,
mis maksis meile tunni kuni paar aega, mingid kilomeetrid ringisõitmist ning minu Fiestale kindlasti elupäevade lühenemist. Nimelt
normaalsed inimesed lähevad ringteelt Augustow'i poole ehk vasakule, meie aga sõitsime navi järgi ja otse. Kuna meil puudus
igasugune kaart (loll pea on ihu nuhtlus) peale gloobuse (sama pilt, mis eelmises postituses iseloomustab meie ideaalmarsruuti),
siis tegime veel mõningaid otsuseid ning lõpptulemus oli selline nagu alloleval pildil. Tavaline tee (mida pidi tulime tagasi) on
roheline ja meie sõitsime punase ringi:



roheline tegelt läheb kaardilt välja natuke alla poole, kiirteele, aga mitte märkimisväärselt. Ka punane joon ei ole päris kindel
marsruut, sest ma ei suutnud poolakeelseid mugavalt häälduvaid linnanimesid meelde jätta, aga aimu saab sellest, milline
oli meie "avasta Poolamaad tripp". Põhjustas selle selline inimlik asi, et navigatsiooniseade pidi meile otsima "shortest" tee kuni
Wuppertalini, mis aga kõigi eelduste kohaselt ei ole "fastest" ning tee kui sellise kvaliteet ... ütleme nii, et Poola maakohad on
ilusad, ühes kohas olid lehmad nt teel ja ka teed on ilusad. Aga vahepeal on tee kvaliteet küll selline, et isegi jeebist oleks kahju.
Löökauke väga palju polegi (kohati küll on mõistmatud astmed tees - a la maakonnapiir ja sujuva ülemineku tegemise kohustuse
üle vaieldakse), aga teed on rööpas, ära vajunud ja palju lapitud ehk krobelised. Seega auto sai täristamist kui palju. Aga peab
ütlema, et üsna FUN oli sõita neid käänulisi kitsaid poola maateid... kiirused küündisid mõnes hea asfaldiga kohas 150-160
kanti ja vahepeal jõudis juba meelest minna, et Poolaga tegu. Aga siis tuli jälle valus meenutus. Ja tegelikkuses ei olnudki teed nii
hullud - näiteks Peterburi mnt Tallinnas on palju hullem, kuid koos päevavalgusega tuli liiklus ... ja see oli aeglane. No
tõesti on tunne, et see Poola ei saa mitte kunagi otsa. Elasime Saksamaa nimel ning Janno ja Toomas kainenesid. Poolas tegime
ka ühe söögipausi ja tankisime korra. Toitumise osas läksime turvalist teed ja külastasime mäkki. tahtsime draivis käia, aga
tüdruk ei rääkinud ei eesti, vene, inglise ega ka saksakeelt. Kahtlen, kas ta ka poolakeelt rääkis. mäki toit nagu mäki toit. Ilm
aga oli vahepeal hulluks läinud. sooja oli tublisti üle 30 kraadi - ka varjus. Poolas mäletatavasti püsis temp 32 peal. Kohtasime
mõningaid ilusaid tüdrukuid, kellest albumis ka fotojäädvustused. ilusaid tüdrukuid oli seal rohkemgi, aga ega me sinna naisi
vaatama läinud. Kui juba Poolast juttu, siis vastav pildimaterjal ka:

ilus, aga väga treppis:



aiakaunistused:


omamoodi nunnu


väga nunnu


hiljem, enam ei ole nunnu


mina ja Toomas Poola teises pooles:


No nüüd tuleb kauaoodatud Saksamaa! Tom oli lenksus ja kilomeetrid lendasid umbes 100-120 kaupa tunnis. Saksa teed
on ilusamad ja oluliselt kiiremad, kvaliteet ka mõneti parem. kuid peamine võit minu hinnangul tuleb ikka sellest, et
sul ei ole pidevalt mingeid piirangualasid ja saab järjest uhada. pildid saksamaa alguse teedest on järgmised. Sees on 5
käik ja 3000 pööret = 100 km/h - nendelt piltidelt näete seega muuhulgas ka tavalist tempot saksamaal.




vahepeal juhtus ka nii ja saksamaa etapi viimane kolmandik läks sellele väga lähedases tempos. Pange tähele temperatuuri
36 kraadi ning kütusekulu.



Vähe teravamaks läks Berliini kandis kiirteel, kui eelneva sõidustiili järgi arvutunud "distance to empty" kiirteel oodatust
kiiremini langema asus ning lõpuks ka täitsa nulli kukkus. Kiirteel ei tohi ju peatuda ja bensiinijaamani on mingi suhteliselt
pikk maa. Meil aga oli DTE kukkunud olematuks ja viimased 10 km sõitsin maanteel ohukatega 80 km/h, et vähegi öko olla.
Leidsime tankla Potsdamis (oli ju?), mis meid ühest küljest päästis, aga teisest küljest kiirteelt ära tõi ning tegime
paarikümnekilomeetrise ringi. Aga muidu poleks Potsdami näinud.

kell oli halastamatult edasi kimanud ja kui meie esialgsed plaanid nägid ette kusagil 17 paiku kohale jõudmise, saime me
sel ajal alles Potsdamist välja. Navi näitas saabumisajaks Wuppertali ca 22. Kiirteel näitasime Fiestale, milleks ta loodud on
ning ühtlasi võitsime tagasi väärtuslikke minuteid sõiduaega. aga ega palju võita ei ole võimalik. enamuse ajast hoidsime
kiirust 150 kandis, vahepeal proovisime tippu ja päris lõpus sõitsime viimase otsa umbes 200 km/h kandis. Punnitasime,
mis me punnitasime, wuppertali saabusime ikka kottpimedas. Linn ise oli ilus ja nunnu. Rusuv (vihmaeelne) soojus, kitsad
tänavad ja päris südalinna tänavad on sillutatud vahva kõnniteekiviga, mis teeb sellest vägagi hubase linna. kuna tegemist
on mägise piirkonnaga, siis leiab sealt tõsiseid tõuse (18%), kui teed serpentiinina oru nõlvadelt üles ronivad. Minu ja Fiesta
jaoks ideaalne - väga käänuline liikumine, mida aitab lõbusaks muuta keskmisest võimsam mootor. Kaifisin seda täiega ning
tänu navi täpsele juhendamisele lendasin läbi wuppertali kesklinna nagu elu aeg seal elanud kohalik. Muu maailm teab
Wuppertali selles asuva põneva rippraudtee järgi, mina aga selle reisi parima sõidukogemuse järgi. Teised olid ootusärevusest
halliks minemas ja ilmselt polnud just meeldiv seal kimades kaasreisija olla. No ja saaks ometi Mini näha!

AGA! kõik pole lill, mis lõhnab! Jõudsime ühte bussipeatusesse, mis kandis selle tänava nime, kus elab Andreas ehk Mini
müüja. Helistame Andreasele ja ei saa mitte sittagi aru. Tema pole sellest peatusest kuulnudki. Lõpuks saan tema hääldusest
kuidagi aru ühe tänava nime - Mutzberger weg. Seda tänavanime sööb ka Navi ning selgub, et see on 18 km kaugusel. Ehk siis
navi teadis sellist kohanime (bussipeatus?), aga sellist tänavat ta ei teadnud. õnneks teadis sellega ristuvat tänavat.
tegelikkuses eksisteerib kaks wuppertali - üks on oru ühe nõlva peal ja teine vastasnõlval - me olime loomulikult vales
linnapooles. No ja siis hakkas sadama ka veel. Rõve padukas, kottpimedus, väsimus ja siis kammis meil tõesti
ära ja tahtnuks koju tagasi. Natuke veel rallimist ja jõudsime siiski kohale. Kogu see ekslemine ja seiklemine wuppertali
ümbruses võttis ca 1,5 h aega ja kogu ind oli kadunud ja kogu selles masenduses ei olnud ka mõtted just maailma parimad.
Pealegi, elab vend sellises per*es, et siga ka ei söö! Natuke sai Mini näpitud ja siis tundus kõige targem minna magama.
Esialgne plaan nägi ette telgi püstitamise tema hoovi või kuhugi lähedusse, aga sadanud ja sadav vihm ei soosinud
seda plaani. Tahtsime pesta ja magada ja süüa ja internetti. Kõik need soovid tundusid olema absoluutselt võimatud täita -
Wuppertalis ei saa pesta ja internetti keset ööd. Ehk on hommik targem? Kimasime Dortmundi poole, et leida kiirtee äärest
midagi. Ühte kohta teadsime, aga sinna oli mitusada km. Tegelikult lootsime leida mõne "Rasthofi" - sellise rekkajuhtidele
mõeldu, kus saaks dushi alla minna ... Aga siis leidsime ühe lihtsa parkla, kus Toomas maandus tagaistmel, mina ja Janno lasime
esiistmete seljatoed nii alla kui sai, Toomase kohale, ning nõnda me seal magasime. 7 tundi lausa. Ärkasin vaid korra või paar,
kui ülevalt lahti jäänud aknast vihma peale sadas ja seda liigutama pidi.

Hommikul ärkasime ja kogu masendus oli nagu pühitud. Mõne nalja viskasime veel, kikupesu, väike värskendus juuresolevas
WC-s ja läksime veelkord otsima kohta kus pesta ja süüa äkki. Küsisime ühest hotellist, aga sarnaselt eestlastega ei taha ja ei oska
nad klientidelt raha kätte saada. Nii internet kui pesemisvõimalus on toas olemas, aga selleks peab toa võtma ja see maksab 95 eur.
"me ei saa ju muudmoodi arvestada". No kurat, mina oleks võtnud näiteks 15 eur ja pärast kasvõi ise vannitoa üle käinud...
aga see selleks. Loobusime ja läksime tagasi Mini juurde. Vahepeal sai telefoni teel ka hinda kahe tutika Alpine maki
maksumuse jagu alla kaubeldud . Andreas oli meile lahjat kohvi teinud ja tibutas vihma, aga Mini jättis hea mulje ning kõik
sujus. Muide, kes tahab, siis Andreasel on üks mini veel pakkuda. Asub Kölnis ja maksab 2500 EUR. kah 1.3 bensiin, natuke
tuunitud vist, sest pidi väga kiire masin olema. Must valge katusega ja 1994 aasta Ma võin tulla jälle kaasa sõitma, sest
nüüd on küll kõik väga käpas + müüjaga läks hästi. Igatahes, raha vahetas omanikku, auto võtmed kah ning tehtud
ta oligi.

Toomas, värske miniomanik:


katmas roosteauku


kontorkaubik, Andreas loeb raha, Toomas täidab ostu-müügi lepingut:


Mini - väärt iga eurot


Jutud aetud, asusime teele. Sõitsime natuke suure tee poole, enne päris suurele teele jõudmist lükkasime peale Eesti numbrid
(tänud Siilile), Andreas juhatas meid tanklasse, kus tegime esimese tankimise, kus krediitkaardiga maksta ei saanud ja
kus ta maksis arve ise. Seejärel sõitsime veel koos pangaautomaadi juurde ja pärast seda näitas ta meile kätte
internetikohviku, kus veel automüügikuulutusi lappasime, et äkki midagi veel kaasa haarata - ideaalne oleks ju mõne uuema
E-mersu sappa haakida treiler ja mini sinna peale ajada! Teeniks Mini raha kohe tagasi aga nädalavahetus = osta saab
ainult eraisikult, kellega saaks kaubale selles, et ei peaks transiitnumbreid vormistama.... ja seegi plaan hääbus.
Pärast internetikohvikut oli vaja Minisse hankida muusika, sest Andreasel ei olnud makipaneeli, aga Andreas oli mulle andnud
juhised suure tehnikapoe leidmiseks. Hinnad on seal märkimisväärselt soodsamad kui meil Eestis. Enne meie reisi ostsin ise
uue maki Eestist. Soodukaga siin sain sama hinna, mis seal soodukata. seega 20 % odavam. Ja siis, ca kell 12 pärast ühte
eluhead "sänkut" ja makipaigaldust panimegi kell 12 Eesti poole leekima... Ees ootas 2338 km...

essa tankimine.


kerge makipaigaldus MediaMarkt nimelise poe kõrval:


... to be continued ...

[Margus]

Uku, kui sa nii jätkad siis pead kaaned ostma ja selle jutu köitesse panema raamat müüki ja teenid sõiduraha tagasi..avaldab muljet.

[tomaza]

Nonii, mina olen siis se mini omanik, ja ma olen väga happy,et võtsin selle tripi ette Uku ja Jannoga ( mitte ei lasnud mingil suvalisel vanal autot kohale toimetada),eks se väntsutas oma jagu,aga kõik on seda 100 prossu väärt . Soojalt võib soovitada Ukut sellise tripi juhiks