Margo 1975 Morris Mini
Me täname
Kuid ma ei võtaks endale Eesti kõige ilusama renoveerimise tiitlit. Eino Tibu ehitamine on kordades põhjalikum ja ilusam, minu Minil tegime praegu vaid kerge iluoperatsiooni, et temaga ka niiske ilmaga sõita saaks
Kuid seda, et Väike (P)Äike ilus välja näeb, seda ma ei eita
Sumbuti osas andis Janno juba vihje
Kas Kevadtuuriks kogu torustiku välja vahetan ei ole veel selge, kuid põhjaaluse toru ja tagumise püti kindlasti.
Täna sai Mini tagumised küljeklaasid ära toonida ja hetkel näevad nad väga kenad välja. Mõtlesime vennaga ka uksepolstrite peale, kuna üht ei olnud ja teine on aja jooksul kannatada saanud. Aga eks näis, mis nendest plaanidest saab
Kõige tähtsam oli Mini esiklaasi ja tagaklaasi võrdlemine, et kui erinevad nende kumerused siis ikkagi on. Selgus, et kumeruse erinevus ei ole väga hull, kuid esiklaasist tagaklaasi lõikamine on hulga töömahukam. Seda sellepärast, et hetkel jäi mulje, et tagaklaasi alumine serv ja otsad sobiksid ideaalselt, vaja vaid ülemine serv ära lõigata ja nurgad õige kumerusega teha. Igatahes võtame homme mõlemad klaasid töökotta kaasa ja seal otsustame.
Andrese klaasist öeldi mulle, et kumerat klaasi nad üldjuhul ei lõika, aga kui ma neile konkreetse klaasi toon, siis saan täpsema vastuse.
Kuid ma ei võtaks endale Eesti kõige ilusama renoveerimise tiitlit. Eino Tibu ehitamine on kordades põhjalikum ja ilusam, minu Minil tegime praegu vaid kerge iluoperatsiooni, et temaga ka niiske ilmaga sõita saaks
Kuid seda, et Väike (P)Äike ilus välja näeb, seda ma ei eita
Sumbuti osas andis Janno juba vihje
Kas Kevadtuuriks kogu torustiku välja vahetan ei ole veel selge, kuid põhjaaluse toru ja tagumise püti kindlasti.Täna sai Mini tagumised küljeklaasid ära toonida ja hetkel näevad nad väga kenad välja. Mõtlesime vennaga ka uksepolstrite peale, kuna üht ei olnud ja teine on aja jooksul kannatada saanud. Aga eks näis, mis nendest plaanidest saab
Kõige tähtsam oli Mini esiklaasi ja tagaklaasi võrdlemine, et kui erinevad nende kumerused siis ikkagi on. Selgus, et kumeruse erinevus ei ole väga hull, kuid esiklaasist tagaklaasi lõikamine on hulga töömahukam. Seda sellepärast, et hetkel jäi mulje, et tagaklaasi alumine serv ja otsad sobiksid ideaalselt, vaja vaid ülemine serv ära lõigata ja nurgad õige kumerusega teha. Igatahes võtame homme mõlemad klaasid töökotta kaasa ja seal otsustame.
Andrese klaasist öeldi mulle, et kumerat klaasi nad üldjuhul ei lõika, aga kui ma neile konkreetse klaasi toon, siis saan täpsema vastuse.
Tere!
Täna varahommikul (2.30) veeres Väike (P)Äike oma mootori jõul töökoja uksest välja ja nüüd oleme õnnelikult tagasi edgarsgradis
Viimastest ehitamistest pajatan ja pildimaterjali lisan veidi hiljem, kui magamata nädalavahetus välja puhatud ja ise aduma hakkan, mis tehtud sai
Seniks aga P(Ä)ikest!
Täna varahommikul (2.30) veeres Väike (P)Äike oma mootori jõul töökoja uksest välja ja nüüd oleme õnnelikult tagasi edgarsgradis
Viimastest ehitamistest pajatan ja pildimaterjali lisan veidi hiljem, kui magamata nädalavahetus välja puhatud ja ise aduma hakkan, mis tehtud sai
Seniks aga P(Ä)ikest!
Re: Margo 1975 Morris Mini
Viimases postis mainitud nädalavahetusest on juba enam kui kuu aega möödas, aga eks panen üht-teist ka kirja.
Mini komplekteerimine läks Minile kohaselt – üldse mitte plaani järgi. Sumbuti pükste mootori kinnitus oli üle millimeetri paksem kui sisselaske kinnitus ja nii otsustasime vahetada sumbuti pükstest edasi. Algselt mõeldud maksimaalselt tunnisest ettevõtmisest sai enam kui kolmetunnine kolksimine, kopsimine, lõikamine ja sobitamine. Kuid sumbuti me alla saime.
Sellesse faasi jõudsime õhtul kella 6 paiku:
Ka siin tundus, et mis see klaaside ettepanek siis ikka on – klaas tihendisse, nöör vahele ja ette – WROOONG!!! Kui onu poleks abis olnud, siis oleksime õhtuga vist heal juhul ühe klaasi ette saanud. Tagumise klaasi käiasin parema sobivuse huvides enam kui sentimeetri jagu kitsamaks. Aega võttis aga asja sai ja südaöö paiku olid kõik klaasid ees, kuigi mõningase kaduga.
Jäänud olid istmed ja vööd. Nende paigaldamine läks kõige mõistlikumalt, nii et kella poole kolme paiku öösel nägi auto välja juba selline:
Siis oli käes pidulik hetk – auto esimene käivitamine. Pika seismise järel võttis kütuse üles pumpamine küll natuke aega, aga kui mootor käivitus, siis see kompenseeris kõik need pikad ehitusetunnid
17. hommikul üritasime tõrkuvat sidurit õhutamisega parendada, aga suurt tolku sellest polnud, mis tähendas, et ilma siduri kohendamiseta ma sel suvel ei pääse. Sellegipoolest oli puhas rõõm päikesesäras Tallinna poole vurada, vähemalt enamuse teest. Mida lähemale kilulinnale, seda hullemaks teeolud muutusid ja linnas, tipptunnil mitte töötava siduriga sõitmine oli juba tõsine töö. Õhtul õnnestus Minile ka katusealune leida. Nüüd jäi vaid sidurit säästa ja Kevadtuuri oodata.
Mini komplekteerimine läks Minile kohaselt – üldse mitte plaani järgi. Sumbuti pükste mootori kinnitus oli üle millimeetri paksem kui sisselaske kinnitus ja nii otsustasime vahetada sumbuti pükstest edasi. Algselt mõeldud maksimaalselt tunnisest ettevõtmisest sai enam kui kolmetunnine kolksimine, kopsimine, lõikamine ja sobitamine. Kuid sumbuti me alla saime.
Sellesse faasi jõudsime õhtul kella 6 paiku:
Ka siin tundus, et mis see klaaside ettepanek siis ikka on – klaas tihendisse, nöör vahele ja ette – WROOONG!!! Kui onu poleks abis olnud, siis oleksime õhtuga vist heal juhul ühe klaasi ette saanud. Tagumise klaasi käiasin parema sobivuse huvides enam kui sentimeetri jagu kitsamaks. Aega võttis aga asja sai ja südaöö paiku olid kõik klaasid ees, kuigi mõningase kaduga.
Jäänud olid istmed ja vööd. Nende paigaldamine läks kõige mõistlikumalt, nii et kella poole kolme paiku öösel nägi auto välja juba selline:
Siis oli käes pidulik hetk – auto esimene käivitamine. Pika seismise järel võttis kütuse üles pumpamine küll natuke aega, aga kui mootor käivitus, siis see kompenseeris kõik need pikad ehitusetunnid
17. hommikul üritasime tõrkuvat sidurit õhutamisega parendada, aga suurt tolku sellest polnud, mis tähendas, et ilma siduri kohendamiseta ma sel suvel ei pääse. Sellegipoolest oli puhas rõõm päikesesäras Tallinna poole vurada, vähemalt enamuse teest. Mida lähemale kilulinnale, seda hullemaks teeolud muutusid ja linnas, tipptunnil mitte töötava siduriga sõitmine oli juba tõsine töö. Õhtul õnnestus Minile ka katusealune leida. Nüüd jäi vaid sidurit säästa ja Kevadtuuri oodata.
Re: Margo 1975 Morris Mini
Kevadtuurile eelneval õhtul sai Janno juures Mini kenasti puhtaks küüritud ja kui ma laupäeva hommikul päikesesäras Ülemiste parklasse vurasin, olid Tallinnast startivad Minid juba kenasti kohal, nii võtsin ka mina sellesse rivvi:
Paar pilti Paidest:
Ja üks Türilt:
Kevadtuur ise oli suurepärane –seltskond, Minid, ilm, üritused – aga sellest on mujal juba pikemalt kirjutatud ka Minu Mini jaoks sobis aga ideaalselt Janno pilt ja selle kommentaar: „Save the clutch!“:
Paar pilti Paidest:
Ja üks Türilt:
Kevadtuur ise oli suurepärane –seltskond, Minid, ilm, üritused – aga sellest on mujal juba pikemalt kirjutatud ka
Minu Mini jaoks sobis aga ideaalselt Janno pilt ja selle kommentaar: „Save the clutch!“:Re: Margo 1975 Morris Mini
Kevadtuurilt naastes panin Väikese (P)Äikese garaazhi ja sinna jäi ta pikaks ajaks…
Kevadtuurile järgnevatel nädalatel sai siduri hüdraulikapool üle käidud ja peasilinder välja vahetatud ning Argo abiga süsteem õhutatud, kuid käigud ei vahetunud üldse. Samal nädalal tellisin Einolt ka mõningased siduriosad, et kui reguleerimine ikkagi ei aita, siis enne Vanatehnika suursõitu need ära vahetada.
24. nädalal reguleerisime Jannoga sidurit Jevgeni nõuannete järgi ja üllatuslikult hakkasid kõik käigud tööle ja isegi esimest oli võimalik töötava mootoriga sisse saada – tekkis juba väikene lootus, et ehk saab Suursõidule ilma siduri remontimiseta minna.
17. juunil käisin Eino juures siduri juppide järel:
ja Eino reguleeris sidurit vastavalt tarkade raamatute õpetustele, mispeale kadusid kõik käigud uuesti ära. Sellega oli selge, et siduri remondist ei pääse. Suursõiduni oli jäänud 5 päeva…
Reguleerisime siis siduri selliselt, et käigud ikkagi toimiksid ja leppisime kokku, et laupäeval vaatame selle tõrkuva siduri üle ja vahetame vahetust vajavad jupid ära.
Ahjaa! Pärast Kevadtuuri jäi endiselt hinge närima see Mini jube põrkamine, mis kruusateel sõitmise täiesti võimatuks tegi. Nii sai juuni algul netist uuritud, et mis asendisse keegi oma reguleeritavad GAZ-id seadnud on ja üldlevinud oli ees 8 ja taga 10 klikki kõige pehmemast. Seejärel kontrollisin kui palju klikke minu amortidel oli – selgus, et esimesed olid 8 ja tagumised 3 klikki, aga mitte pehmemast, vaid jäigemast (klikke on kokku 40) Nii seadsin siis oma amordid netist leitud numbritele vastavalt ja 17. juunil Eino juures käies käitus Mini nagu auto, mitte põrkepall ja tagaratas käis vaid ühe korra vastu koobast kui Vabaduse pst.-l üks ootamatu löökauk ette jäi. Nii et vähemalt üks asi oli juuni algul positiivse lahenduse leidnud
Kevadtuurile järgnevatel nädalatel sai siduri hüdraulikapool üle käidud ja peasilinder välja vahetatud ning Argo abiga süsteem õhutatud, kuid käigud ei vahetunud üldse. Samal nädalal tellisin Einolt ka mõningased siduriosad, et kui reguleerimine ikkagi ei aita, siis enne Vanatehnika suursõitu need ära vahetada.
24. nädalal reguleerisime Jannoga sidurit Jevgeni nõuannete järgi ja üllatuslikult hakkasid kõik käigud tööle ja isegi esimest oli võimalik töötava mootoriga sisse saada – tekkis juba väikene lootus, et ehk saab Suursõidule ilma siduri remontimiseta minna.
17. juunil käisin Eino juures siduri juppide järel:
ja Eino reguleeris sidurit vastavalt tarkade raamatute õpetustele, mispeale kadusid kõik käigud uuesti ära. Sellega oli selge, et siduri remondist ei pääse. Suursõiduni oli jäänud 5 päeva…
Reguleerisime siis siduri selliselt, et käigud ikkagi toimiksid ja leppisime kokku, et laupäeval vaatame selle tõrkuva siduri üle ja vahetame vahetust vajavad jupid ära.
Ahjaa! Pärast Kevadtuuri jäi endiselt hinge närima see Mini jube põrkamine, mis kruusateel sõitmise täiesti võimatuks tegi. Nii sai juuni algul netist uuritud, et mis asendisse keegi oma reguleeritavad GAZ-id seadnud on ja üldlevinud oli ees 8 ja taga 10 klikki kõige pehmemast. Seejärel kontrollisin kui palju klikke minu amortidel oli – selgus, et esimesed olid 8 ja tagumised 3 klikki, aga mitte pehmemast, vaid jäigemast (klikke on kokku 40)
Nii seadsin siis oma amordid netist leitud numbritele vastavalt ja 17. juunil Eino juures käies käitus Mini nagu auto, mitte põrkepall ja tagaratas käis vaid ühe korra vastu koobast kui Vabaduse pst.-l üks ootamatu löökauk ette jäi. Nii et vähemalt üks asi oli juuni algul positiivse lahenduse leidnud Re: Margo 1975 Morris Mini
Laupäeva hommikul asusime Mini lammutama:
Sidurikoda nägi vägagi korralik välja:
Sama oli ka „diaphragm“-iga, mis oli vaevu kulunud:
Sidurikoda nägi vägagi korralik välja:
Sama oli ka „diaphragm“-iga, mis oli vaevu kulunud:
Re: Margo 1975 Morris Mini
Hinge hakkas närima kahtlus, et mis seal siis vigane võib olla.
Uus ja vana „diaphragm“:
Tõde selgus siis kui hooratta ja siduriketta eemaldasime:
Inglismaa osavnäpp meistrimees oli suutnud pre-verto sidurisse paigaldada verto ketta, mis üritas siis oma vedrude ja poltidega hooratast lahutada, aga kaua sa seda ikka suudad – lõpuks kuluvad ju needki ära:
Selline näeb välja siis õige pre-verto ketas:
Kui ma oleks hakanud sidurit eelmise aasta sügisel omaenese tarkusega remontima, siis oleks ma paigaldanud täpselt samasuguse ketta ja oleks olnud varsti juba tuttavas olukorras. Nii et mõttetera 9 korda mõõda ja 1 kord lõika pidas taas kord paika.
Uued jupid sisse- ja väljapoole ning koos ta oligi:
Kuna siduri remont edenes tänu Einole uskumatult kiiresti, siis otsustasin veel samal päeval itta sõita, et Suursõiduni jäänud päevadel Mini juures nipet-näpet korrastada ja siis teisipäeva õhtul tagasi Tallinna sõita, et kolmapäeva hommikul koos Eino ja Hennu ekipaazhidega Suursõidule startida.
Mõeldud-tehtud, esimesele suvisele Minisõidule sain veel meeldiva kaassõitja ja teekond kulges vahelduvatele vihmahoogudele vaatamata hästi mõnusalt ja minu üllatus oli suur kui itta jõudes kella vaadates oli südaööst vaid mõned tunnid puudu.
Uus ja vana „diaphragm“:
Tõde selgus siis kui hooratta ja siduriketta eemaldasime:
Inglismaa osavnäpp meistrimees oli suutnud pre-verto sidurisse paigaldada verto ketta, mis üritas siis oma vedrude ja poltidega hooratast lahutada, aga kaua sa seda ikka suudad – lõpuks kuluvad ju needki ära:
Selline näeb välja siis õige pre-verto ketas:
Kui ma oleks hakanud sidurit eelmise aasta sügisel omaenese tarkusega remontima, siis oleks ma paigaldanud täpselt samasuguse ketta ja oleks olnud varsti juba tuttavas olukorras. Nii et mõttetera 9 korda mõõda ja 1 kord lõika pidas taas kord paika.
Uued jupid sisse- ja väljapoole ning koos ta oligi:
Kuna siduri remont edenes tänu Einole uskumatult kiiresti, siis otsustasin veel samal päeval itta sõita, et Suursõiduni jäänud päevadel Mini juures nipet-näpet korrastada ja siis teisipäeva õhtul tagasi Tallinna sõita, et kolmapäeva hommikul koos Eino ja Hennu ekipaazhidega Suursõidule startida.
Mõeldud-tehtud, esimesele suvisele Minisõidule sain veel meeldiva kaassõitja ja teekond kulges vahelduvatele vihmahoogudele vaatamata hästi mõnusalt ja minu üllatus oli suur kui itta jõudes kella vaadates oli südaööst vaid mõned tunnid puudu.
Re: Margo 1975 Morris Mini
Plaanid Mini korrastamiseks olid:
1) Mini seest ja väljast puhastada ning salongi mingi polster meisterdada;
2) Leida üles kaduma läinud suunatuled ning paigaldada 12V pistikupesa.
Pühapäev algas garaazhi suurpuhastusega, pärast mida saigi esimese seatud ülesandega tegeletud ja pesemise järel säras Mini kui ei kunagi varem ning nüüd tagantjärgi on täitsa kahju, et kohe samal päeval kuhugi pildistama ei sõitnud. Salongi polsterdusele leidsin väga lihtsa, kuid ajutise lahenduse – punase Mini uksepolstrid ja põhjamatt ning taaskord oli tulemus silmale kena vaadata.
Kuna laupäeva öösel oli korralik vihmasadu, siis sai Mini pühapäeva õhtul garaazhi sõidutatud ja abikäte olemasolul sai kohe ka suunatulesid katsetatud. Kuid puuduvatest suunatuledest enam morjendas uus viga – ka pidurituled ei põlenud. See oli minu jaoks kui külm dušš. Suunatulede puudumisega olin arvestanud ja teadlik, aga järgmiste tulede ära kustumine oli juba teine teema. Ühesõnaga Esmaspäev tundus olevat sisustatud.
1) Mini seest ja väljast puhastada ning salongi mingi polster meisterdada;
2) Leida üles kaduma läinud suunatuled ning paigaldada 12V pistikupesa.
Pühapäev algas garaazhi suurpuhastusega, pärast mida saigi esimese seatud ülesandega tegeletud ja pesemise järel säras Mini kui ei kunagi varem ning nüüd tagantjärgi on täitsa kahju, et kohe samal päeval kuhugi pildistama ei sõitnud. Salongi polsterdusele leidsin väga lihtsa, kuid ajutise lahenduse – punase Mini uksepolstrid ja põhjamatt ning taaskord oli tulemus silmale kena vaadata.
Kuna laupäeva öösel oli korralik vihmasadu, siis sai Mini pühapäeva õhtul garaazhi sõidutatud ja abikäte olemasolul sai kohe ka suunatulesid katsetatud. Kuid puuduvatest suunatuledest enam morjendas uus viga – ka pidurituled ei põlenud. See oli minu jaoks kui külm dušš. Suunatulede puudumisega olin arvestanud ja teadlik, aga järgmiste tulede ära kustumine oli juba teine teema. Ühesõnaga Esmaspäev tundus olevat sisustatud.
Re: Margo 1975 Morris Mini
Esmaspäeval saigi hakatud viga otsima ja tudeerisin Haynesi elektriskeeme ning lammutasin autos juhtmeid.
Teisipäeva hommikuks olin maha kiskunud nii kütusepaagi kui armatuurlaua ja mida ma ka ei proovinud, no ei midagist. Süvenes tunne, et aeg on Einole helistada ja teatada, et ma siiski ei jõua Suursõidule. Kuid kuna päev oli veel ees, siis jätkasime vea otsinguid.
Etteruttavalt võin öelda, et leidsime nii suunatuled, kui ka pidurituled – asi lahenes kui vahetasime välja ühe läbipõlenud kaitsme. Kaitsme mis oli alati probleemne olnud. Egas midagi, lappasin auto kokku tagasi, proovisime veel kõik tuled üle, paigaldasime 12V pesa ja tegin proovikäivitamise – kõik tundus korras olevat. Pakkisin asjad kokku, jätsin kodustega hüvasti ja veerand üheksa paiku õhtul asusin päikeseloojangu poole teele ja kõik tundus olevat liiga ilus, et olla tõsi. Ja seda see ka oli…
Teisipäeva hommikuks olin maha kiskunud nii kütusepaagi kui armatuurlaua ja mida ma ka ei proovinud, no ei midagist. Süvenes tunne, et aeg on Einole helistada ja teatada, et ma siiski ei jõua Suursõidule. Kuid kuna päev oli veel ees, siis jätkasime vea otsinguid.
Etteruttavalt võin öelda, et leidsime nii suunatuled, kui ka pidurituled – asi lahenes kui vahetasime välja ühe läbipõlenud kaitsme. Kaitsme mis oli alati probleemne olnud. Egas midagi, lappasin auto kokku tagasi, proovisime veel kõik tuled üle, paigaldasime 12V pesa ja tegin proovikäivitamise – kõik tundus korras olevat. Pakkisin asjad kokku, jätsin kodustega hüvasti ja veerand üheksa paiku õhtul asusin päikeseloojangu poole teele ja kõik tundus olevat liiga ilus, et olla tõsi. Ja seda see ka oli…
Re: Margo 1975 Morris Mini
Olles jõudnud kodust vaevu 100 meetri kaugusele hakkas mootor puterdama ja auto suri välja. Uuesti käivitada seda ei õnnestunudki.
Kuna perekond oli pärast vaevalist ehitust tulnud mind ära saatma ja kuulama kuidas Mini mürisedes Tallinna poole vurab ja kui siis kohe silmapiiri taha kadudes Mini hääl vaikis, tundus see kõigile kahtlane. Õite varsti olid vend ja vanemad Mini juures. Kuna käivitamine ei õnnestunud, lükkasime Mini tagasi hoovi ja asusime uut viga otsima.
Käisime voltmeetriga üle elektrisüsteemi, proovisime küünaldel sädet ja oh imet, Mini käivitus, töötas 15-20 sekundit ja suri taaskord välja. Ja nii juhtus seda mitu korda järjest. Proovisime ka teise süütepooliga ja puhastasime küünlad. Reguleerisime jagaja kontakte vastavalt telefonitsi saadud juhistele ja tõukasime Mini neljanda käiguga edasi ja tagasi, kuid mingit püsivat tulemust see ei andnud:
Vahepeal tõime ka rekka aku appi kuna Mini aku hakkas pidevast käivitamisest ära väsima:
Lisaks lagunes ka süütelukk ära – no mida veel!!! Nii sai käivitamist juhtmete abil proovitud:
Kokkuvõtlikult öeldes – selge oli see, et kui me nüüd öö läbi ei nusperda ja MägiAivareid ei mängi, siis õigeaegselt ma Laitsesse ei jõua. Otsustasime, et lükkame Mini garaazhi ning jätkame hommikul.
Kuna perekond oli pärast vaevalist ehitust tulnud mind ära saatma ja kuulama kuidas Mini mürisedes Tallinna poole vurab ja kui siis kohe silmapiiri taha kadudes Mini hääl vaikis, tundus see kõigile kahtlane. Õite varsti olid vend ja vanemad Mini juures. Kuna käivitamine ei õnnestunud, lükkasime Mini tagasi hoovi ja asusime uut viga otsima.
Käisime voltmeetriga üle elektrisüsteemi, proovisime küünaldel sädet ja oh imet, Mini käivitus, töötas 15-20 sekundit ja suri taaskord välja. Ja nii juhtus seda mitu korda järjest. Proovisime ka teise süütepooliga ja puhastasime küünlad. Reguleerisime jagaja kontakte vastavalt telefonitsi saadud juhistele ja tõukasime Mini neljanda käiguga edasi ja tagasi, kuid mingit püsivat tulemust see ei andnud:
Vahepeal tõime ka rekka aku appi kuna Mini aku hakkas pidevast käivitamisest ära väsima:
Lisaks lagunes ka süütelukk ära – no mida veel!!! Nii sai käivitamist juhtmete abil proovitud:
Kokkuvõtlikult öeldes – selge oli see, et kui me nüüd öö läbi ei nusperda ja MägiAivareid ei mängi, siis õigeaegselt ma Laitsesse ei jõua. Otsustasime, et lükkame Mini garaazhi ning jätkame hommikul.
Re: Margo 1975 Morris Mini
Jaanilaupäeva varahommikul garaazhi minnes ootas mind uus „üllatus“ – Väike (P)Äike oli traditsioonilise territooriumi märgistamise seekord päris tõsiselt ette võtnud – Mini all oli kena loiguke õli, mis oli öö jooksul ketikaane vahelt välja voolanud. Aitäh Mini, aitäh! Nii et isegi kui süüteprobleemi lahendatud saab, selliselt lekkiva mootoriga mina pikemale sõidule ei lähe. Seega oli Mini õige varsti taaskord kapotitu:
Asusin kapotialust puhastama, et ketikaanele ligi pääseda. Kõik edenes probleemideta kuni oli aeg rihmaratas eemaldada kui selgus, et 33mm padrun on mul küll olemas, aga 3/4 otsa ega üleminekut mul ei ole. Lisaks avastasin, et ketikaan on UK-s kinni keeratud kuuskantpoltidega:
Teisel Mini mootoril on ikka normaalsed poldid. Tõenäoliselt poleks need kuuskantpoldid niipalju tähelepanu saanudki, kui need poleks olnud mingit ulmemõõtu – 4 on väike ja 5 suur – järeldus - tollimõõt. Lisaks on kaas kinni kahte eri mõõtu poltidega – no tore küll! 23. juunil on kindlasti väga palju kohti kust maakohas tollimõõdus kuuskante otsida. Seega jäi üle oodata 25. juunit, et venna töö juurest 3/4 üleminekut ja kuuskante laenata. Vanasõidukite Suursõit tundus juba unistuseks jäävat.
Asusin kapotialust puhastama, et ketikaanele ligi pääseda. Kõik edenes probleemideta kuni oli aeg rihmaratas eemaldada kui selgus, et 33mm padrun on mul küll olemas, aga 3/4 otsa ega üleminekut mul ei ole. Lisaks avastasin, et ketikaan on UK-s kinni keeratud kuuskantpoltidega:
Teisel Mini mootoril on ikka normaalsed poldid. Tõenäoliselt poleks need kuuskantpoldid niipalju tähelepanu saanudki, kui need poleks olnud mingit ulmemõõtu – 4 on väike ja 5 suur – järeldus - tollimõõt. Lisaks on kaas kinni kahte eri mõõtu poltidega – no tore küll! 23. juunil on kindlasti väga palju kohti kust maakohas tollimõõdus kuuskante otsida. Seega jäi üle oodata 25. juunit, et venna töö juurest 3/4 üleminekut ja kuuskante laenata. Vanasõidukite Suursõit tundus juba unistuseks jäävat.