Kapotialune
Kõige põnevam muutus toimus muidu kapoti all. Nii nagu ma olin sel kevadel muutnud oma arvamust elektroonikast, toimus muutus ka suhtumises kapotialusesse. Kuna jagaja vajas välja vahetamist, siis jäi pilk juba eelmisel aastal pidama elektroonilisel süütesüsteemil. „Kahjuks“ töötas selline Inglise firma nagu „Specialist Components“ eelmise aasta lõpuks välja lihtsustatud sissepritsesüsteemi A-seeria mootorile ja „kahjuks“ jäi see mulle elektroonilist süütesüsteemi otsides silma.
http://www.twinkam.co.uk/shop/article_S ... 208B.45%26
Seega pärast mõningast mõtlemist otsustasime karburaatori sissepritse vastu välja vahetada. Seda enam, et uus süsteem pidi olema „bolt-on“. Kes kunagigi elus on kokku puutunud „bolt-on“ komplektidega, teavad omast käest kui „bolt-on“ need on
Paigaldus sujus kenasti kuni selle hetkeni, mil oli vaja hakata vända andurit kinni keerama. Siis selgus, et olemasolevad ketikaane poldid ei sobi ja vaja on pikemaid ning nagu inglastele kombeks – mõlemad poldid on erineva mõõduga. Õnneks olid alles kunagi termostaadi korpuse poldid treinud treiali kontaktid ning eriliseks vedamiseks oli see, et taat veel tegeles selle tööga. Tema abiga sai siis uued poldid treitud, kuigi ka tema nägi ühega kurja vaeva, kuna selle keere ei vastanud ei meeter- ega tollmõõdustikule.
Kui mehhaaniline pool külge sai,
tuli tegeleda „software“ga. Sellega vaevlesid Ares ja Kristjan, kuna mina tegin samal ajal Mini kallal muid töid. Ei hakka kirja panema kõiki neid käivitamisüritusi ja seadistamisi ja vändaratta hammaste ülelugemist. Ütlen vaid, et kui auto käivitus oli see ikka ülim hetk
See kuidas ta töötas oli muidugi hoopis teine teema
Esimese proovisõiduga oli aga ka selge, et sellises seades autoga Tallinna ikkagi ei sõida, sest kilomeetrise sõidu järel oli mootor täiesti tuline, rääkimata sellest, et ega ta väga ühtlaselt ei töötanud. Asi oli nimelt selles, et ajuga kaasa tulnud „map“ oli kirjutatud „full racing“ seades 1380 mootorile. Seega oli selge, et dünost me ei pääse.
Dünos õnnestus käia TKTK-s, kus siis pärast pikka päeva suudeti auto vähemalt ühtlaselt tööle saada. Kuid kuna see juhtus reedel enne Šveitsi sõitu, siis mingeid täiendavaid seadistusi me teha enam ei jõudnud – auto juures oli veel hulga muid asju mis vajasid enne sõitu oma tähelepanu. Edasi toimunut võite lugeda juba IMM 2011 teemas.
Idee järgi peaks sissepritsesüsteem tootma sama võimsust mis Webberi suurimad karpad, ainult et kütusesäästlikumalt ja ühtlasema tööga. Praeguseks hetkeks paistab see võimsus peaaegu olemas oelvat, samuti töötab mootor nii ühtlaselt kui see minu Mini mootori puhul võimalik on (Saaremaal suvepäevadelt naastes oli tee nii igav ja auto töö nii korralik, et igavus tõi lause une silma
). Tähelepanu vajab veel kütusekulu ja plaanis on ka see käsile võtta. Teoorias peaks vaid „map“is kütusesegu lahjemaks keerama ja võib-olla veel nipet-näpet korrigeerima. Kuidas praktika kujuneb, eks seda näitab aeg.
Hoopis teine küsimus on õlileke, aga kuna auto on praegu väga hea hinnaga müügis:
http://www.nettiauto.com/mini/1000/4112379
ning piisava õlivaruga sõitma minnes probleeme pole, siis ma hetkel selle lekke kõrvaldamisega ei kiirusta.
Mini müün ära, kuna vajan raha. Seega on müügiga suhteliselt kiire ja kui Mini peaks Eestisse jääma ning siinsele rahvale silmailu pakkuma, siis ei ole ka nettiautos toodud hind kivisse raiutud.
Oleme vennaga ehitanud peaaegu unistuste Mini, aga kahjuks pean sellest nüüd loobuma. Seda väga raske südamega, kuna ma tean, et sellist Mini ma nii pea (kui üldse) enam uuesti ehitada ei suuda.