heia mehed ja naised. Tegin mina siis nüüd selle viguri, millele Kristjan vihjas. Tahtsin juba eile ära teha selle postituse siia, aga kuna alles pärast 4 eestisse jõudsin, siis olin väsinud ja kukkusin ära. Aga parandan vea nüüd..
Eellugu:
Elu oli rutiinne. Naist ei ole (aga auto on hea), hommikust õhtuni künnan tööl käia ja trein erinevaid kirjatükke. Kopp on kergelt ees. Aga kuna üldiselt midagi kurta ei ole, siis peab ise punnitama, et elu põnev oleks. Võtsin selles suhtes midagi ette ja neljapäeval 16:10 väljus Tallinna lennujaamast lennuk Londoni poole, milles ka mina sees istusin oma ühe suuna piletiga. Mõtlesin, et teen sellise äkkreisi, kaasas seljakott, milles läptop, selle laadija, fotokas ja vahetustrussiksokksärk. Londonisse maandun 17:15 kohaliku aja järgi ja esimene ülesanne on jõuda Coventry stationisse Londonist 100 miili põhja pool. Enne rongi teen pilti Big Ben'ist ja mõnest kuulsast asjast veel, mis ette peaks jääma. Eelmise nädala alguses oli seis selline, et kuidas täpselt ma seda teen, ma ei tea. Kas ma Eestisse jõuan, ma ka ei tea. teadsin ainult seda, et sealt Eestisse on 1712 miili (tegelt oli 1855). Töökaaslane Sven lubas liitrise rummi, kui pühapäeval elusalt Eestis tagasi olen - ja nüüd on ta mulle rummi sees. Ennekõike oli tegemist motivatsiooniüritusega - teha vahepeal midagi totaalselt erinevat ja natuke kreisit. Teisest küljest oli tegemist sellega, et ma lõpetan suuremal määral oma vanarauanduse ära ja kuna mu vanarauandus oli suunatud ühe sõidetava Austin Allegro saamisele, täidab see reis minujaoks just tolle Allegro saamise eesmärki. Ehk siis valikuid oli kaks: a) kas remontida mul olev kere, milline neelaks veel ca 25 000 krooni + enda aeg + lego kokku panemine VÕI b) osta kohe ca 25 000 kroonise kulu (kulus 26500) eest Allegro, mis ilmselt ja loodetavasti on kohe sõidetav.. (on?)
Käisin mina siis Inglismaal ja tulin sealt ostetud vana autoga (1977 Austin) maismaad pidi tagasi. Tagasisõit oli meeeeeletu uhamine ja ma ei jõudnud eriti piltegi teha. Põhimõtteliselt reede õhtul kell 21:00 olin ma Dunkerque's ning täna (pühapäeval) ca 16:00 jõudsin koju Tallinnasse. Seega 2 ööd ja 1 päev sõitu + 4 h sõitu inglismaal öösel vastu reedet. Magasin tunnikaupa, siis kui uni peale tuli, kokku vast 4-5 h + 3 h Doveris selle reisu peale. Aga tunne ei olegi kõige halvem. Sõidu lõppsaldo on 1855 miili ehk 2968 km. Kuna mul oli rongis aega ja Doveris aega, siis sisustasin aega kirjutamisega. Täna postitangi kirjutised, mis kajastavad reisi Tallinn - London - Coventry - Dover ja osas 2 siis emotsioonid Dunkerque - Tallinn. Pildid ka täna
Ahjaa, arvestage, et ma kirjutasin seda vahetult emotsiooni kogedes - seega, just siis kui see toimus, sp võibolla nõka segane...
Emotsioonid rongist, pärast jalutuskäiku Londonis: Inglased heidavad ikka nalja, et ilm saab neil olla kas halb või vihmane. Tunduski natuke uskumatu, kui lennukikapten pärast õhku tõusmist teatas, et Londonis on päike ja kümme kraadi sooja. Nagu Tallinn. Napilt enne maandumist oli aga olukord mõnevõrra realistlikumaks muutnud ning sooja oli kõigest viis kraadi ja oh seda üllatust – sajab vihma. Noh mis seal’s ikka. Haarasin gloobuse ja panin paika, kuhu suunda enamvähem liikuma peaks. Kuna gloobusel ei olnud tuvastatav, mis pidi see jaam asub, siis esmane reis oli jala ring ümber Victoria stationi. Küsisin veel politseinikult, et kuhu suunda õige pleiss jääb – too siis näitas käega kuhugi poole ja arvas, et see liiga kaugel ja võtku ma buss. Ei olnud meelepärane valik ja asusin siiski jala teele. Orienteerusin mingi tobeda fallose kujuga maja järgi enamvähem seal suunas kuhu politseinik suunas. Kell oli siis 17:55 kohaliku aja järgi. Lennukilt maha saanud, ostsin kohe esimese rongipileti ja jõudsin rongile 1 min enne väljumist ja seepärast ma nii kähku Londoni kesklinnas olingi. Kablutasin natuke ja kell 18:15 haarasin starbucksist „kella viie tee aseainena” suure cinnamon latte (siin kohal tervused afile) ning muffini. Maapind oli küll märg ja kõikjal tilkus, kuid enam väga ei sadanud. Nägin ära mitmed olulised strateegilised vaatamisväärsused Londonis – westminsteri, big beni, trafalgary, picadilly etc. Nii et natuke turismi ka tehtud ja pilte. Aga vihmapilvede tõttu oli pime ja ilmselt väga häid pilte ei saanud. Aga niikuinii oli see tänane Londoni-transiit selline kultuuri ja turismi narrimine. Muide, London on üldse kuidagi hämar linn. Valgustust vähe ja majad on sellised rõhuvalt raskemeelsed. Rongiga linna sõites jäi samuti silma selline raskepärane ja rusuv tööstus, tellistest hooned, sitased korstnad. Torud. graffiti.Aga nõka jalutanud ja põhiturismiobjektid üle vaadanud, sain esimese tagasilöögi osaliseks, kui hakkas tunduma, et suund on valeks läinud. Kaardil joonistasin ühe hobuseraua igatahes. Ühtlasi avastasin, et polego enam aega nii lodevalt käes. Võtsin gloobuse korraks välja ja tuvastasin kahe pargi abil, kuhu umbes minema pean. Kiire tempo tõi mind pool tundi enne rongi väljumist Eustoni jaama ning seda kirja kirjutades istun Virgin’i rongis teel Coventry poole. Rongid on siin lahedad. Ülivaikne, ülipikk (12 vagunit), ülisujuv, ülikiire ning vabu istekohti ma siin oma köutshis ei näe. Ning pilet maksab sama palju kui lennujaamast kesklinna. Ahhaa, rong just kallutas kurvis! Ma ei tea, see sõidab vist kahesajaga praegu. Igatahes välja aknast ei ole võimalik vaadata (mingid tänavavalgustid ja muud siuksed asjad lippavad nii kiiresti mööda, et valus hakkab) – nii kiire sõit on. täpselt 38 minuti pärast jõuan coventry’sse ja siis selgub tõehetk – kas mul tõesti lähebki nii hästi ja sujuvalt või mitte. Rääkides Londonist, siis suht sama, mis Pariis. Suur, sitane aga erinevalt Pariisist on see linn PUNNIS rahvast täis ja vähem on hobosid (ja ka homosid). Ferrarile siin järgi ei vaadata, mina oma seljakoti ja digipeegliga kõhul ei äratanud samuti mitte kellegi tähelepanu. Umbes iga 15-s inimene küsib suitsule tuld. Samas ilusaid naisi on siin rohkem (kui Pariisis on ilusaid mehi rohkem) ja kui üks neist minult tuld küsis, mida mul ei ole, siis arvasin, et võiksin koos temaga ühe sigareti teha ja küsisin ise järgmiselt möödujalt tuld. Sain. Tüdruku nimi oli Jamie ja ta on pärit Californiast. Leidsime ühise keele umbes 5-ks minutiks teemal California. Oskasin kohe muljetada. Siis aga lippasime kumbki ise suunda edasi. Naljakas, et inimesed niimoodi suhelda tahavad. Aga täiesti võimatu on mönda söögikohta sisse saada (vähemalt minu läbitud u 7-8 km marsruudil) – ilmselt kõik joovad oma kellaviieteejärelteed (vaata all pilti). rahvas seisab tänavatel ca 40-listes kampades nende kohtade ees. Melu missugune. Ja seda pean ka veel ütlema, et kui esialgne plaan nägi ette ka läbi Londoni tagasi sõitmise öösel, siis isegi tühjade tänavatega ei taha ma seal sõita. Pornograafia – kitsad tänavad, ühesuunalised samas, auke täis ja krt, kuidaski ei saanud aru, mismoodi need ristmikud ehitatud on
mudu ei ole vasakpoolne liiklus halb, ainult ühe korra pidin surma saama, võrreldes afiga olen eduseisus. Kord kahe tunni jooksul ei tundu hull. Vaheinfoks, et hakkas tööle infotabloo, mis kinnitab, et me sõidame 220 km/h – mitte küll pidevalt, kurvides 170 ja tunnelites (mida on üllatavalt palju) 150-ga. Vot. Selline see minu esimene londonikogemus.
Dover, varhommik: Kõik sujus ka saabumisel hästi. Minu uus pesamuna oli mul kohe jaama ukse ees vastas ning säras nagu pühademuna. Kuigi oli juba pime. Auto kõrval seisis Richard. Meeldiv mees, umbes neljakümnendate alguses. Töötab mitsubishide müüjana ja hobi korras lavastab oma maja kõrval teatris etendusi ja juhib seda teatrit. Näitas mulle ära tee, kuidas jõuda kiirteeni, aitas mul paagi täis tankida ning läksime tema juurde. Ta tegi mulle maailma kõige paremat kohvi, ajasime umbes tunnikese juttu, tegin viimase makse paypali kaudu ja asusin teele. Auto läks mulle maksma 16 056 krooni, aga siiani on ta seda raha enam kui väärt. Richardile ja ta elukaaslasele jätsin Vana Tallinna kreemilikööri ja assortii kalevi komme plekk-karbis. Esimest korda elus võimlesin vasakpoolses liikluses, autoga mida üldse ei tunne, teed on kitsad jne. Asi päädis sellega, et pärast 3 miili läbimist peatas mind kinni politsei, arvas, et ma oleksin viimase kilomeetri jooksul 2 korda surma saanud ning pani puhuma J kahtlemata tegi neile kõvasti nalja see, et ma eestist olen ja see, et ma sinna SELLEGA plaanin minna. Dokumente ei kontrollitud, ainult puhusin ja vestlesin. Tegelikult oli mu ebakindluse põhjus see, et M40 kiirteele näitas 3 silti ja ma valisin vale (sest pidin ju koguaeg vasakus reas püsima). Võin ka öelda, et vihkan ringteid ja neid on linnades palju. Mind peatatigi kinni pärast ühte 3 realist ringteed, kust läks väja 6 teed. Mõni ime, et ma õiges reas ei osanud olla, pealegi näppisin ma permanentselt suunatule kangi asemel kojamehi, sõitsin 20 mph ja vaatasin kuidas käiku vahetada
aga nad soovisid head teed ja arvasid, et kui ma 3 miili jooksul juba nii palju korda saatsin, siis edu mulle. A nad vist said aru, et ma tahan londonisse minna, selle kohta vt eelmine lõik – teglikult polnud hullu midagi. Igatahes elusalt ma kiirteele jõudsin ning nüüdseks olen Doveris, Inglismaa on otsas ning siia oli 198 miili. Muide, auto sain enda kätte täpselt läbisõiduga 47900 miili. Koguaeg sadas vihma, sajab praegugi ja ka öösel kell 3 olid kiirteed autosid täis. Hoidsin ühtlast 60-70 mph tempot. Ahjaa, sealt startisin umbes keskööl. Miinus on see, et inglismaad kui sellist ma ei näinud, kuid plusspool jällegi see, et inglismaa kiirteed on head, rekkad on kenasti valgustatud ning allegro lippas päris eduliselt ka 80 mph
aga siis hakkas valus. Teised sõidavad kohati mööda kui postist. Kiirteed iseenesest on emotsioonitud ja eks ta siuke transiit oligi, aga ma ei tahtnud kuidagi päevases inglismaa liikluses olla. Doverisse jõudsin ca 3:20, ehk siis oleks ka kella 4-sele Dunkerque laevale jõudnud, aga mida pole, on kohti laeval. Esimene vaba koht 14:00. Leidsin siin sadamas ühe parkla, magasin 2 h, 6 h pärast proovin uuesti piletit saada ning kui see ei õnnestu, siis valin teise firma ja Calais’ liini. Öösel ei viitsinud seda teha, sest arvasin, et väike puhkus kulub marjaks ära ja pealegi on dunkerque laev £15 odavam ja jõuab 100 km lähemale. Eks näis. Nüüd ärkasingi kusehäda peale ja nats jahe oli. Kui jutu ära kirjutan , siis magan veel.
Doverist. Müstifikatsioonlinn selles mõttes, et järsku ei kusagilt ilmuvad valged kaljud ja meeletu sadam. Selle suurust ei oskagi öelda, aga ma sõitsin mingi miili ja ma olen ikka sadama territooriumil. Möllab tuul, asfalt on jäiteselt libe ja sajab raskeid vihmapiisku. Haiseb.
Autost. Mootorit ei oska enne kommentida, kui Eestis olen, kuid kõik muu on...nagu uus! Richard on siin kõik ära vahetanud – tuttuus ajastutruu tissidega raadio on selle kroon mõnesmõttes
eile kuulasin ka. Aga näiteks ölivahetuse tegi ta 200 miili enne mulle müümist, uue generaatori lasi külge panna alles siis, kui ma juba lennukis istusin. Kaasas on ka pagassitäis varuosi – uued loomulikult. Ma tõesti ei saa inglastest aru. Auto on puhas igast küljest ja samamoodi ei ole ma veel ühtegi nii puhast kodu näinud. Uh ah ja see vedrustus! Maanteel õõtsub nagu mingi s-mersu. Aga ma nüüd manustan oma eelnevalt soetatud võileiva, magan ja proovin uuesti piletit saada.
10 minuti pärast: Kurat, olukord kujunes selliseks, et pärast eelmise jutu kirjutamist ca 7 am otsustasin ühe korra veel proovida piletit saada. Ja siis sain omale kogu selle Doveri süsteemi selgeks ka. Põhimõtteliselt on võimalik sõita ka kohe check ini, sealt pilet osta ja laevale saada, kuid pühade puhul on sõitjaid rohkem ja kõik laevad täis. Siis ütles tädi, et mine suhtle ees offisis inimestega, tema saab müüa ainult kohe laevale minemiseks pileteid (st tund aega enne väljumist). Läksin siis offississe ja tädi üllatas mind, et 18:00 on esimene vaba koht. Proovisin siis teisi laevafirmasid ka P&O oleks mu juba 14:00 üle viinud, Calais’i, aga £174 eest, ei aitäh, seafrance oleks £150 eest viinud 12:00, aga Calais’i. Ok, kui juba ootame, siis ootame siis ootame ja maksame vähem, pealegi säästab tunni sõiduaega selliselt. Vähem on muidugi suhteline, sest £103 maksis ülevedu, netist bronnides oleks saanud £23 eest (jah, ajab vihale) - siit moraal – kui jumal annab sulle interneti, siis kasuta seda. Lõppkokkuvõttes toimis mu ajakava kuni praeguseni ideaalselt – ma oleks võinud vabalt 4 am laevale pileti osta juba kodust ja siis oleks sujuvalt üle saanud. Aga noh, eks tuli arvestada ka võimalike ootamatustega ja see läks siis £80 maksma.
Pärast viha lahtumist: Aga ega ma siin niisama ei istunud – polnudki kohta, sest kusagil ei lubata niisama olla. Et kogu inglismaa ainult transiidiks ei jääks, siis sõitsin Doveri ümbruse teedel ringi, vaatasin lossi (kuhu lähedale pühade puhul ei lasta) ja kaljut. Aga täna pole siin suurt midagi teha, sest kõik on pühitsemas. Niisiis esialgne plaan oli õhtuks olla Rostocki kandis ja laevale minna, kuid nüüd olen õhtul alles Prantsusmaal – ööga proovin saada saksa-poola piirile (ei saanud päris, läks 5 h kauem). Muidu siinne (Doveri) ümbrus on lahe. Selline klishee inglismaa kitsas tee – künklik, kohati hekid kahel pool. Praegu seisan mingis kõrges parklas – Doverist miski 6-7 miili „ülesmäge”. paremal on kõrge hekk, vasakul on kergelt laskuv rannik – ca 1 km on siit näha, muru rohetab, lambad järavad muru, nende taustaks La Manche’i väin. Raadiost timmisin mingi 80-ndate raadiojaama välja ja päike paistab, tuul on väga kõva. VOT SEE ON ILUS! Ja mitte ühegi teise autoga ei tahakski siin sõita. Kõik see parempidine rool ja vana hõng, lisaks veel mõnus „bouncy” vedrustus. Ainus jama on see, et sadamas ei ole laeva ootamiseks kohta autoga. See kus ma öösel olin, oli tegelikult „loading area” ja ma poleks tohtinud seal olla (A) nüüd siis olen juhukohtades, üritan magada. Mis autosse puutub, siis veepump hakkas häält tegema ja 1.1 mootor jääb üle 5 % tõusudel natuke hätta selle suurematsorti kerega. Mini peal ilmselt on siiski okidoki. Aga siin ei näi see kedagi häirivat ja sõidetud saab kenasti. 6 tundi on veel vaja parajaks teha, ilmselt proovin siinsamas natuke magada - (U: ei õnnestunud eriti, aga kuidagi ma aja parajaks tegin ja maandusin laevas... aga edasi juba järgmises postis).
