Nii, käisime tsiki ja Miniga tiirutamas
muuhulgas sõitsime läbi kaks varasemate aastate Jyväskylä ralli kiiruskatset. Soome ideaalses korras aukudeta kruusateed. Pime. Näru kuu ja järvevaated. Udu. Mini... Nüüd ma vist tean, miks Miniga Monte Carlo rallit võideti - see on hull auto ja sellega saab teha imevigureid! Kui igapäevaselt võiks öelda tumedamaid noote "katusega kart" olemise kohta, siis kurvides on see kõige helgem noot üldse. Eks ma olin siin juba varem täheldanud, et linnas linnakiirustel igasugune kurvides või ristmikel pidurdamise vajadus on minimaalne ja kurve annab läbida 50 km/h ilma igasuguse draamata... kuid nüüd kruusateedel on olukord lausa kriminaalselt mõnus!
see auto kuulab rooli! kuigi olukord on natuke sarnane eelviimase Top Geari Senna sektsioonis räägituga - "even if he is going straight, it seems that he is driving at the edge" (vms) - ehk auto ujub lahtisel kruusal meeletult ka otse sõites ja igasugused vaod ja kalded sikutavad kõvasti, kuid igasuguse libisemise või suunamuutuse korrigeerimine võtab vaid murdosa sekundist ja toimub mängleva kergusega .. Ei mingit viivitust roolile reageerimisel, ei mingit ülejuhitavust ega alajuhitavust..
kuigi ma ei arendanud suuri kiirusi suure põdraohu ja pimeduse ja udu tõttu (sõitsin 80-100 km/h), tundub selline kiirus tolles pisikeses autos hirmuäratavana. Võrdlus on mul ju eelmisest sügisest, kui ma samu katseid omegaga sõitsin. Omegas saavutasin mõnevõrra suuremaid kiirusi ja ei olnud hirmus. Aga Minis on müra, kruusakrobin põhja all, pidev "action" ja pimedas keskkonnas tunduvad kiirused nii-ehk-naa kiiremad.
tegin liigutusi ja harrastasin võtteid, mis isegi mu Fiesta roolis sellisel teel hullud oleksid. Kuid Mini reageeris nendele liigutustele ja võtetele, jättes kõrvale pideva närvilisuse tee omaduste tõttu, kindlalt, et mitte öelda stoilise rahuga. See tähendab seda, et ma tegin rooliga swedish flipi kurvis @100 km/h, mille peale mu Fiesta mind ilusa ülejuhitava libisemisega oleks kostitanud ja mille peale Omega spinni oleks teinud. Mini jaoks aga oli see nagu põdrakatse, millise mängleva kergusega läbib... Eks kohati oli tees auke, kuid ma ei sõitnud neist ühtegi sisse, kuna isegi viimasel hetkel reageerides saab neist mööda põigata. Ja need kurvid... seda elamust ei ole võimalik ilmselt sõnadesse panna, seda peab ise kogema.
Mida ma öelda tahan on see, et kuigi tollel pisikesel ei ole jõudu, ei ole kiirust ja kuigi ta on tehnika aastast 60... on ta sõiduomadustelt sportlikkuse valdkonnas üle kõigest, millega ma tänase hetkeni sõitnud olen. Ka Porsche Boxterist või Ford Focus RS-ist või Subaru Impreza WRXist mis on "vägevaimad" seniproovitutest (ei, ma ei ole neid kruusateedel peenestanud). Jah, oma Fiesta STga sõidaksin ma sama teed +40 km/h, focus RSiga võibolla veel kiiremini; kindlasti oleks sellesama katse läbimine Fiesta või RSiga oluliselt pingevabam, aga me võrdleme siin 1.0 mootoriga vana ja tavalist mini vägevaks timmitud kaasaegsete hot hatchidega, mis on äärmiselt kohatu ja ebaaus võrdlus. Kuid isegi selles suures ebaaususes ja jättes kõrvale meeletu jõu puudumise, on Mini igati konkurentsis. Ja seepärast ma tõstangi Mini eelmainitutest paremaks, sest ilmselt ei oleks nood kaks vägevat 1,0 liitriste mootoritega kaugeltki samaväärsed. Võiks öelda, et Mini annab minimaalse pingutusega maksimaalne lõbu? Ei ole keeruline ette kujutada, milleks oleks võimeline ideaalses tehnilises korras ja natuke järgi aidatud, 1,4 suuruseni puuritud mootoriga Mini. Täna kobasin piire, kus Mini "metsikust" jõust kõvasti puudu jäi ja adusin iga oma meelega seda "ralligeeni" ja selle auto võimet teha midagi ootamatut. Ootamatut seepärast, et "oi kui nunnu" ja "appi kui pisike" "mänguauto" on tegelikult hunt lambanahas.
ja ma tegelikult isegi ei üritanud täna kiiresti sõita ... kuigi imedeks võimeline, ei ole too auto selleks loodud ning ma ei kompinud piire. Kõige paremini tunneb ta ennast kruiisides, vaikselt, flegmaatiliselt ja rahulikult kulgedes. Ümbrust märgates ja head tuju levitades. Hoolimata mängulisusest ja asjaolust, et teda on raske tõsiselt võtta, on ta snoob ja härrasmees. Kui paljud tänased 1.0 mootoriga pisikesed junn-autod on niivõrd stiilsed, et nendega kannatab smokingus galaõhtul punase vaiba ette sõita ja stiilselt üritusele siseneda? Citroen C1 - no ei! Aga too vana Mini - oo jaa! Ja keegi ei mõtle et see on kohatu. Või mis?
ma lihtsalt armastan seda autot