Tallinn, Tartu > Pärnu > Lemmeranna
Miniklubi esimesed ametlikud suvepäevad said toimuma 2.- 4. juulini Pärnumaal Lemmeranna külalistemajas. Selleks puhuks oli broneeritud arvestatav osa suurest muruplatsist koos väikese istumisnurgaga.
Foorumis seisev nimekiri lubas loota uut rekordit osavõtjate osas. Seda siis nii autode, kui inimeste näol. Aga nagu ikka, tuleb just viimastel hetkedel ette igasugu üllatusi (osad neist ka mitte nii meeldivad). Ehk siis mõned Minid ei saanud piisavalt heasse konditsiooni, et Mini-rivi pikendada. See aga ei tähendanud, et rivi ise lühemaks jäi – saateautodega oldi ikka kohal. Kogunemispaigaks oli seekord Laagri Maksimarketi esine parkimisplats. Akadeemilised 15 minutit ära oodanuna asusime 7 Mini ja 3 saateautoga teele: Janno ja Laura; Oliver ja Hela; Jaan, Murel, Jüri ja Mart; Andreas ja Heili; Leila ja Triin; Artur ning Karl kaaslastega. Saateautodega seekord Argo, Ares ja Helen ning Ivar ja Darja. Saue viadukti juures liitusid meiega veel Mehis ja Giia Eino Tibul ning Eino, Kersti, Eneli, Siim ja Anneli „korteriga“.
Sõit Pärnusse möödus viperusteta. Sai näha nii mõndagi lehvitust ja kuulda rõõmsaid signaalitervitusi. Pärnus tegime esimese peatuse Kaubamajakas, kus meid ootas juba ees Vello Mini, Liina ja Jürgeniga pardal. Tegemist on isendiga, mida paljud meist veel näinud ei olnud- kabrio Mini. Poes sai õhtuks grillimaterjali varutud ning järgneva ülipalava päeva tarbeks erinevat keelekaastet, et ei tekiks suurt vedeliku kaotust. Pärast poeskäiku lehvitasime järgi Minidele, mille roolis Artur ja Karl. Seejärel võtsime suuna Lemmeranda, kus leidsime eest ootamas veel ühe Mini Jõulumehega roolis ning Jõulumemmega kõrvalistmel. Parkisime end muruplatsile ära, tegime esimesed pildid ning panime üles telgid. Seejärel väike kehakinnitus ning mõned „kohustuslikud“ kapotialla-vaatamised. Päikeseloojangu ajal saabus Margo oma kollase Miniga.
Kuna seltskonnas oli uusi Minilisi siis taaskord otsustasime ette võtta tutvustusvooru. Kiirelt ja lühidalt tutvustamine sai ühele poole veidi rohkem kui kahe tunniga. Kuna esimeseks õhtuks kindlat kava ei olnud siis tegeles igaüks sellega, mis meelepärane oli. Kes tagus palli, kes lennutas lohet, kes ajas niisama juttu ja loomulikult ei unustatud ka kaunist mereranda parajalt jaheda mereveega. Mingil hetkel asusid koduteele Jõulumees ja Jõulumemm, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis kella kahe paiku öösel saabusid, pärast pikka ekslemist ja juba Lätiski ära käinud, Klarika ja Erki. Viimased Minilised leidsid tee magamiskotti kella 4 paiku hommikul.
Hommikuseks äratuskellaks oli päike, mis kõrvuti paigutatud telgid erineval ajal kuumaks küttis. Esimestele tähendas see palavast telgist välja pugemist juba kella 8 paiku. Vähehaaval olid kõik jalul ning pärast hommikusööki oli aeg alustada Miniklubi 1. Suvepäevade 10-võistlusega. Eino „korteri“ külg sai ehitud uhke tabeliga, kus peal kõik võistlused ning osavõtjate nimed.
Esimese alana oli kavas paberlennuki voltimine ning selle kaugusviskamine. Nii mõnigi ei suutnud enam meenutada, kuidas selle lennumasina voltimine käis, aga sõbralike Miniliste abiga oli viskamise hetkeks kõigil oma paberlennuk olemas. Lõbusalt möödus ka lennutamine, kuna tänu tuulele tegi nii mõnigi lennuk huvitavaid kaari ja osa otsustas stardijoonest tahapoole maanduda. Teise alana oli hoota kaugus, millele järgnes õhupalli lõhkipuhumise võistlus, mis möödus naerulagina ja kaasaelamise saatel. Kui õhupallid lõhutud, saabus aeg neljandaks alaks – Petanque kuuli täpsusviskeks, ehk et kes viskab kuuli kõige täpsemalt 3. meetri kaugusele. Esimesed kolm ala olid tekitanud Minilistes juba paraja hasardi ja pea kõik püüdsid eelnevalt harjutada, kes mõõtis tibusamme, kes loopis kuuli oma Mini kõrval – Mini ju teadupärast 3,05 meetrit pikk. Ja harjutamine teeb meistriks – kõige parem tulemus oli 1,5 cm üle 3. meetri.
Jõudes esimese nelja alaga ühele poole otsustasime ühiselt, et on aeg teha võistluses pisike paus ning nautida rannamõnusid või teha väikene ringsõit lähimatesse asulatesse toiduvarude täiendamiseks ja lõunapausiks. Vahepeal olid seltskonnast lahkunud Liina ja Jürgen ning Ivar ja Darja. Kuna aga loodus endiselt tühja kohta ei salli siis parkisid nende poolt reas tühjaks jäänud kohtadele Tartust tulnud Hardi ning veidi hiljem ka Haapsalust kohale vuranud Indrek kaaslasega. Minidega külaliste kõrval oli meil ka Minideta külalisi, kelleks olid Eino tuttavad sealtsamast lähedalt ja Oliveri sõbrad ning mõned endised Miniomanikud. Suured olid meie ootused, kui Eino avaldas tõsiasja, et kohale on kutsutud pillimehed! Kuid üleliia kõvasti ja palju nende muusikainstrumendid ei hüüdnud. Nii möödusidki mitmed tunnid vesteldes ning osad suvepäevalised jõudsid mere äärde alles kella 17 paiku pealelõunal.
Seejärel oli aeg jätkata poolelioleva 10-võistlusega. Viiendaks alaks oli keegel, mis ei osutunudki nii lihtsalt kui see esialgu tundus ja tulemusi on pildile jäädvustatud tabelist näha. Kuid need napid möödapõrkamised lisasid vaid võistlusvaimu ja kaasaelamist. Järgmiste aladena olid joogikõrrega odavise, lendava taldriku vabavise täpsuse peale ja viskealad lõpetas saapavise. Eelviimaseks alaks oli pulmamänguna tuntud pliiatsi pudelisse kükitamine, millele olime lisanud väikese slaalomiraja. Nalja ja heatahtlikku kaasaelamist jagus ka selle ala juurde küllaga. 10-võistlus päädis osavõtjate jaoks ehk kõige lõbusama alaga, milleks oli 3-võistlus. Lahtiseletatuna pidi võistleja heitma lendava taldriku vähemalt ettenähtud jooneni, seejärel kummarduma puupulga kohale asetades käed pea ja pulga vahele ning tatsama 10 tiiru ümber sellesama pulga. Olles siis igasuguse suunataju kaotanud pidi sellesama visatud taldriku ära tooma. Kogu asi loomulikult aja peale. Suur oli inimeste üllatus, kes seda mängu esimest korda nägid! Gravitatsioon oleks justkui omandanud poole suuremad jõud ja tegi inimestega, mis ise tahtis. Ilmselt kujunes kõige meeldejäävamaks Eino katse, kus ta peale pulgal keerutamist üsna kindla suuna Janno telgile võttis. Esimesel korral suutis maa külgetõmbejõud Eino rammu ületada peale paarimeetrist jooksu. Sellest heidutada laskmata jätkas vapper sõdur oma teed. Seekord siis juba kümmekond sammu, peale mida oli maakera nii kaldu, et tuge tuli otsida kõrvalolevatest telkidest. Vägeva telgiragina ja teiste võistlejate ergutuste saatel sai siiski ülesanne täidetud ja võistlus võis jätkuda. Kokkuvõttes polnud ühtegi võistlejat, keda liigne gravitatsioon kiusanud poleks, kuid see pakkus pealtvaatajatele sedavõrd palju nalja, et ka teised puhkajad tulid seda šõud vaatama.
Kõik kümme ala tehtud ja punktid kokku loetud koostati edetabel ning võitjaks kuulutati Andreas. Teise koha saavutas Mehis ning kolmas oli Ares. Samuti avaldas Miniklubi tunnustust kõikidele lastele, kes võistlusesse oma panuse andsid.
Eriauhinnad pälvisid seekord Argo ja Eino. Esimene meeldejäävate viktoriinide korraldamise ja teine pikaajalise klubiliste aitamise eest hüva nõuga ning varuosade hankimisega Soomest Minitronist. Argo seina ehib nüüdsest ilmselt kena pilt eelmisest suvetuurist ning Eino liikuvas korteris peaks riiulil asetsema kena karikas kolvist ja kepsust. Ovatsioonide saatel auhinnad ja kihisevad mullijoogid kätte jagatuna võis rõõmupidu alata. Taaskord ei vaikinud muusika ja melu enne koitu.
Nagu eelmisel hommikul oli ka pühapäeval päike meie äratuskellaks. Pärast hommikusööki tegime ära „kohustusliku“ grupipildi Minide taustal. Seejärel palus Oliver kõiki veel laua taha koguneda ning tõi üllatuseks välja suure Mini pildiga tordi! Seejärel ilmnes ka põhjus – tal oli sünnipäev! Oliver õnne ja parimate soovidega üle kuhjatud lasime siis maitsval tordil hea maitsta.
Kuna ilm oli Eesti suve kohta haruldaselt ilus, siis otsustas enamus päeva rannas veeta ning toredat seltskonda nautida. 16 paiku pärastlõunal, kui telgid koos, otsustasime viimase ühise söömaaja teha Häädemeeste trahteris, kuna üheski soovitud Pärnu söögikohas ei olnud võimalik lauda ette broneerida, ilmaolusid arvestades täiesti mõistetav. Häädemeestel söömisel väga pikalt peatuda ei tahaks. Kes soovib meeldejäävat teenindust siis soovitame külmalt! Häädemeeste tanklas tehti veel viimased ühispildid, Pärnus üks kiire jätsipeatus ning edasine kodutee möödus juba viperusteta. Päikeseloojanguks olid viimasedki minilised väsinuna, kuid õnnelikena tagasi kodudes.
Korraldustiim soovib siinkohal tänada veel kõiki kohalolijaid, kes tegid sellest üritusest nii meeldejääva ja toreda sündmuse. Hästi tore oli näha ka Minilisi kellede autoehitused veel pooleli ja ehk andsid suvepäevad uut indu edasitoimetamiseks Kokku osales lühemat või pikemat aega Suvepäevadel 14 Mini ja 4 saateauto ekipaazhi. Loodame, et suvepäevadest saab meeldiv traditsioon.
Pildid:
Margo,
Oliver ja Hela
Videod:
Oliver
Tekst: Janno ja Margo
(08-10.07.2011) 
kõik teised üliaktiivsed ka, tänud tänud tänud! 16.-29 oleme arvatavasti šveitsis, palun ärge sellele ajala sügistuuri pange 