IMM 2011

[Margo]

10. juuni IMMi esimene päev

Öö möödus rahutult, nagu see külmast lõdisedes ikka on. Mina ja Ares saime natukenegi magada, aga ülejäänud plagistasid vist terve öö hambaid. Nii et kui tundus, et väljas on piisavalt valge, kobisime ka telkidest välja. Vaated mis avanesid olid hingematvalt kaunid.
Vaade remondiangaari suunas:


Meie telgid:


Vaade lennujaama kaugeima otsa suunas:




Kuna õhtusöök jäi meil vahele, siis suundusime vaatama, mida hommikul hamba alla saaks panna. Kahjuks nii vara peale saia ja kohvi suurt midagi polnud, kuid asi seegi:

[Margo]

Hommiku“söök“ söödud ja kuuma dushi all käidud, asusime teiste Minidega tutvuma. Mini siin, Mini seal, Mini iga nurga peal. Paadunud Minifännile oli see nagu paradiis. Kuhu iganes sa ka ei vaadanud igal pool olid Minid, igast ajastust, kõikvõimalikus seisukorras ja värvides. Mõni seisis mõni sõitis ja nii oli õhk kogu aeg Minide põrinat ja heitgaase täis. Ühesõnaga, igaühele midagi. Ei hakka siia kõiki pildistatud Minisid üles riputama. Kui pildid lõpuks netti saab, lisan lingi.
Paar pildikest siiski:





Sel Portugali Minil läks nii õnnelikult kui veel minna sai. Viimane öö veedeti tuttavate juures, mitte kaugel IMMi kohast ja kui üritusele tulema hakati saadi vastusõitnud veoki ratta alt just see sama kivi mis pildil näha on. Kivi lendas läbi esiklaasi ja suure hooga tagumisse istmesse. Mats oli nii kõva, et istmessegi jäid jäljed järgi. Tõeline vedamine, et keegi viga ei saanud.

[Margo]

Kuna Helen pidi pühapäeval rongiga ära sõitma, siis otsustasime üksiti külla jalutada ja rongipileti ära osta.
Majad ja vaated olid lummavad:




Ja Minid vurasid igal pool:


PS! Aastanumber katuseharja all on 1875


Kuna me St Stephani rongipiletiautomaadist suurt aru ei saanud, otsustasime piletid osta naaberlinnakesest Lenkist ja jalutasime IMMi platsile tagasi.
Vaade IMM toimumiskohale lennuväljale sissesõidu poolt:


Pääs alale

[Margo]

Lenk asus kahjuks kõigest 8 km kaugusel, seega eriti kaua me Arese Miniga kauneid mägiteid nautida ei saanud. Lenk ise oli armas linnake, selgelt orienteeritud talvel suusa- ja suvel jalgrattaturismile. Igal sammul võis näha hotelle, butiike ja erinevaid suunavaid viitasid või kaarte:








Lenkist oli võimalik ka rippraudteega enam kui 2300 meetri kõrgusele tõusta, seega otsustasime uurida mis hingehinda selle teenuse eest küsitakse.


Ja me ei eksinud, tegemist oli hingehinnaga. Kuid vaated olid ka mäe jalamilt ilusad:






Kuna eelmine öö oli kõigil liigagi hästi meeles ning Ares ja Helen ei tahtnud riskida järgmise magamata ööga, leidsid nad Lenkis omale sobiva hotelli.

[Margo]

IMMile tagasi saabudes oli Minide arv ja osaliste hulk tublisti kasvanud:


Jalutasime siis meiegi jupituru ja "valimiskampaaniatelgid" läbi ning võib öelda, et sealt sai Minile vist peaaegu kõike. Alates kõige väiksematest tihenditest ja poltidest lõpetades rataste komplektide, kereplekkide ning mootorite ja käigukastideni välja. Isegi kasutatud juppide valik oli korralik. Hinnad olid muidugi üritusele vastavad.

Kuna minu Minil oli aegade algusest olnud ajutine õlikork mis nüüd sellel reisil oma suutmatust eriti hästi tõestanud oli, siis otsustasin oma õnne proovida, ehk leian IMMilt sobiva õlikorgi. Igaks juhuks tegin ka kaanest pilte ja läksin müüjate juurde maad uurima. Vaata imet, pärast ligi kaheaastast otsimist leidsingi õige õlikorgi. Vähe sellest, et ta korralikult peal istus ja õli kinni hoidis, muutis ta ka kapotialuse kenamaks.

Kuna meie mõlema Mini küljes oli müügisilt, siis mingi aja veetsime autode juures, kapotid avatud ja me ise varmalt valmis selgitusi jagama. Taas peab etteruttavalt ütlema, et meiesarnaseid autotutvustajaid oli üllatavalt vähe. Enamus oli lihtsalt oma kohale pargitud ja kõik. Meie Minide vastu tunti aga elavat huvi. Kes märkas esimesena Arese Suzuki mootorit ja siis jõudis minu Minini ning kellele jäi esmalt silma pisike kollane chopatud Mini ning kapoti all turritav sissepritsesüsteem ning siis jõudis Arese Minini. Nii et juttu ja selgitamist jagus üksjagu.

Väga paljud osalejad olid üllatunud, kui nägid, et Eesti on taas IMMil esindatud. Enamus on regulaarsed käijad ja meiesugused uustulnukad tegid neile headmeelt. Eriti kui kuuldi kui palju kilomeetreid me kohalejõudmiseks maha pidime sõitma
Loomulikult polnud puudust ka neist uudistajatest, kel polnud õrna aimugi kus see Eesti asub ja parim küsimus oli, et mis UK provints me oleme

21.00 algas tervituspidu, kus sissepääsul sai talongi alusel tervitusjooki – kas mahl kohaliku napsuga või mingi alkoholivaba segu – ja pisikese pudeli Red Bull’i. Kui joogid joodud ja tervituskõned kuulatud, suundusid Ares ja Helen oma ööbimiskohta ning me Kristjaniga jäime veel IMMi hilisõhtust melu nautima.

Öösel magama minnes oli hea see, et Ares ja Helen olid oma magamiskotid meile jätnud, nii et päris ärakülmumist me kartma ei pidanud.

[Margo]

11. juuni IMMi teine päev

Kahes magamiskotis möödus öö juba rahulikumalt ja kui hommikul oleks vaiksem olnud, oleks võinud vist lõunani magada. Kuid vihmasabin ja IMMi melu tegid oma.




Kuna Ares ja Helen polnud veel saabunud suundusime Kristjaniga hommikukohvi ja saiakese järgi.



Auto juurde tagasi jalutades saime ka eelmisel päeval korra nähtud roadsteri liikumas näha:



Idee oli suurepärane, kuid vaadata tasus seda Mini vaid kaugelt.

Peagi saabusid Ares ja Helen ja me kuulsime kuidas nende hotelli äratuskell kell 7 lõugama pistis ja kuidas Ares selle lõpuks vait sai.
IMMi ametliku programmi hulka kuulub presidentide nõupidamine, millest saavad siis osa võtta iga klubi kaks liiget, eeldatavasti siis presidendid. Kuna me Eestist olimegi vaid kahe Miniga, siis meil ei olnud osalejate valimine raske – Ares ja mina. Ajakavas oli selleks arvestatud nii umbes tunnike.
Kogunenud presidendid:


Päevakord:


Kohaliku klubi küsimuste raames selgus ka miks meil neljapäeva õhtul IMMi toimumispaiga leidmine nii raskelt oli läinud. Korraldajate sõnul oli neil olnud suured plakatid ja suunavad viidad juba varakult üles pandud, kuid leidus keegi kellel neid rohkem vaja läks, ehk maakeeli öeldes – kõik viidad varastati ära. Kindlustus pidi selle küll korvama, aga saabujatele oli sellegi poolest tülinat üksjagu.

Kui võiks arvata, et esimeste päevakorrapunktide peale kulus vähe aega, siis tegelikult läks vastupidi. Kolmanda punktiga jahuti vaat et tund. Peamiselt vaieldi regulatsiooni muutmise või mittemuutmise ja kui muutmise siis mil moel üle. Punktideks olid: kas lubada päevapileteid, kas lubada uusi MINIsid, jne. Tõenäoliselt oleks need kõik ka ruttu vaieldud saadud, aga kohal oli teistele juba tuttav legendaarne kuju kes suutis iga teema metsa keerata ja edasi vaielda. Õnneks jõuti sellest päevakorrapunktist üle ja saabus kõige põnevam osa – 2013. ja 2014 IMM kandidaatide presentatsioonid. Vahemärkusena niipalju, et terve reedese päeva käis äge kampaania kõikide kandidaatide poolt – tutvustati asukohta ja jagati nänni ning käidi telklas propagandat tegemas. Nagu päris valimiskampaania

2013. aasta IMM korraldamisõigusele kandideerisid Saksamaa ja Itaalia klubi. Saksamaa ettekanne oli tavaline powerpoint esitlus koos eeee…esitlejaga, mis sellele järgnenud Itaalia presentatsiooni kõrvel veelgi enam kahvatus. Itaalia oli seevastu põhjalikult ette valmistunud. Hea kvaliteediga tutvustav video, sisukas ettekanne koos kõikvõimalike lahenduste ja olemasolevate kokkulepetega, jne, jne. Ühesõnaga – öö ja päev. Pärast presentatsioonide vaatamist saabus „presidentidel“ aeg hääletada. Meie andsime oma hääle Itaaliale. Ahjaa, kui keegi peaks veel kahtlema, kas 2013 Itaaliasse minna või mitte, siis 2013 IMM toimub Toscanas, imekauni järve kaldal. Nii et hakake aga varakult puhkuseplaane tegema

2014. aasta IMM korraldusõigusele kandideeris kaks Inglise klubi. Inglise klubid sellepärast, et iga 5 aasta tagant toimub IMM Inglismaal. Mõlema presentatsioonid olid võrdsel tasemel, kuid meie eelistuse sai Gaydoni klubi, kuna nende IMMi asukohaks oli automuuseum ja üldse pakkusid nad rohkem tegevusi ning enamat kui klubi suvepäevi, mida konkurent pakkus.

Seega venis presidentide nõupidamine ligi kahetunniseks. Selle aja peale jõudsid Helen ja Kristjan St. Stephanis Aresele ja Helenile B&B kohta otsimas käia ning IMM platsil väikese tiiru teha. Väljas oli nii vilu, et lihtsalt paigal istuda ei saanud.

[Margo]

Kui me Aresega telkide poole tagasi jalutasime jäi silma üks lahe hatcback Mini, millel telk katusel:




Omanikuks osutus muhe sakslane ja nii sai auto kohta põhjalikumalt uuritud. Selgus, et see on tal juba teine hatchback Mini ja kogu insenerilahenduse on ta ise välja mõelnud ja teoks teinud (luuk, uus kütusepaak ja aku koht). Selle konkreetse Mini tegemiseks kulus tal üle aasta. Peab ütlema, et selle auto tegemisel oli selgelt näha saksa pedantlikku täpsust – väga korralik töö ja tulemus.
Kuna ilm oli sombune ja jahe, siis sooja saamiseks otsustasime lennuväljal ringi jalutada. Eesmärgiks oli ka ühe leeduka Suzuki mootoriga Mini üle vaadata. Mini me leidsime, aga kuna omanikku juures polnud, siis seda kõige huvitavamat – kapotialust meil seekord näha ei õnnestunud.

Minisid oli juurde tulnud ja nii oli ka mida vaadata. Paar pilti üldisest vaatest lennujaama tagumisest otsast:






Vaatasime natuke ka Yokohama vigursõidurada, aga kuna meie sinna jõudes väga huvitavaid sõite polnud, siis me kauaks sinna ei jäänud:


Seega jätkasime oma Minide üledoosi ringi, mis Heleni päris ära väsitas:

[Margo]

Õhtul toimus nii-öelda ametlik õhtusöök mille roogadeks oli selline „kõik-ühte-patta“ asi (pasta kartulite ja singitükkidega) ja magustoiduks õunamoos. Me ei läinud esimestena trügima, kuid rahvast jagus ka selleks ajaks kui me sööma asusime:




Kui me Kristjaniga lätlaste Baltic Mini Challenge promotelgis aega parajaks tegime (tuli välja, et üht lätlast ja tema Mini olime kohanud juba mitme aasta eest ühel helivõistlusel, nii et Kristjanil jätkus juttu kauemakski)




oli eelpool mainitud leedukas oma Mini Aresele tutvustama tulnud:


Kuna me jõudsime päris vestluse lõpuks, siis hiljem Arese sõnul oli sel leeduka Minil päris mitu huvitavat tehnilist lahendust olnud. Lisaks ei pidavat see ta ainuke Mini olevat. Lisaks teiselegi Suzuki mootoriga Minile ehitab tüüp praegu elektrilist Mini ja loodab sellega septembris Eestis mingile näitusele, mille nime ma enam ei mäleta, kohale tulla.

Hiljem kui Ares ja Helen ööbimiskohta minekuks sättisid, nägime ja kuulsime, et mööda kõndis grupp inimesi suurte plekist vaasidega kõlistades – meenutasid STOMP’i. Hiljem tuli välja, et see oli mingi Šveitsi rahvusasi ja üks miniklubi tutvustas end sel viisil.

Kuna Helen pidi hommiku rongiga lahkuma, siis jätsime hüvasti ja suundusime ise peopaigale. Oli näha, et inimesed olid peoõhtuks valmistunud – mitmed klubid olid omale peoks kindla stiili valinud ja kostüümid välja mõeldud Kellel midagi lihtsamat, kes oli aga koguni geišadeks ja mongoli väepealikeks riietunud.


Pidu sai lõbusatest seltskondadest vaid hoogu juurde:


Peo lõppu me loomulikult ära ei oodanud ja mingi hetk läksime magama ära.

[Margo]

12. juuni IMMi kolmas päev

Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et telgis oli palav. Päike lõõskas ja ilm erines eelmise päeva omast taas kardinaalselt.

Enne veel kui jõudsime hommikust sööma minna (sel hommikul pidi talongi alusel midagi saama) ja alles laagriplatsil kohmitsesime vuras Arese Mini kohale. Kahtlane tundus, et kõrvalistmel paistis ka keegi istuvat. Kahtlane sellepärast, et meie teada pidi Ares Heleni kella 7. paiku hommikul rongi peale viima. Kui siis Helen Minist välja astus, olime sõnatud.

Selgus, et õhtul pandud äratus ei olnud pühapäeva hommikuks ja nii magasid nad sisse. Esimestest emotsioonidest võivad Ares ja Helen suvepäevadel ise pajatada. Arutasime mida edasi teha ja jõudsime kokkuleppele, et Ares viib Heleni Milanosse ära ja võtab pärast suuna Tshehhi peale, et meiega mingi hetk taas kokku saada. Meie otsustasime jääda, kuna pühapäeval toimus Show’n Shine konkurss kuhu me ka oma Mini kirja olime pannud ja lisaks oleksime Milanosse sõites vaid Arese hoogu pidurdanud.

Talongihommikusöögiks oli juba tuttav kohv ja kuklid, kuid kõrvale pakuti ka sinki ja kohalikku juustu ning marmelaadi. Pärast hommikusööki pakkisid Ares ja Helen oma asjad, jätsime taaskord hüvasti ja naersime, et Ares oli just eelmisel päeval arutlenud, et võiks pühapäeval mägedesse sõitma minna ning nad asusid teele.

Seega olime meie jäänud oma pisikese kollasega Eesti lippu kõrgel hoidma ja kuna ilm oli ilus, siis auto uudistajaid ja Eestist huvitatuid jagus.

Ettenähtud kellaajaks sõitsime oma Miniga Show’n Shine platsile:

[Margo]

Konkursile oli end registreerunud üle 60 Mini ja võisteldi neljas klassis – 10“ originaal, 10“ custom, 12“ ja suuremad originaal ning 12“ ja suuremad custom. Meile sobis iseenesestmõistetavalt see viimane klass.

Näitasime rahvale oma Mini ja käisime ka teisi vaatamas. Kohati oldi üllatunud, kui me lubasime oma Mini lähemalt vaadata ja sissegi istuda. Paar pilti veidi eemalt:




Koos naabritega:


Punane Mini oli automaatkastiga ja omanikuga juttu tehes jõudsime jutu käigus selleni, et ta on seda omanud kõigest pool aastat ja et muidu meeldivad talle ameeriklased. Milline kokkusattumus! Ja kuna meie omatud autod kattusid ja kohati ka praegused, siis juttu jätkus kauemaks, aga see ei ole selle foorumi teema

Üldse oli kogu IMM seltskond väga koloriitne. Kui meie naaber oli Mini omanik alles pool aastat, siis mingi aeg hiljem tuli meiega juttu tegema üks kohalik seltskond kus vanaprouaga rääkides tuli välja, et tema koos oma vennaga olid 33 aastat tagasi ühele Miniklubile alguse pannud. Ehk et inimesi oli päris rohelistest kuni tõeliste veteranideni välja.

Autode hindamiseks oli kokku pandud neljaliikmeline žürii kes paistis oma tööd päris põhjalikult tegevat, seega andis oodata enne kui nad meie autoni jõudsid. Meie kõrval olnud 10“ originaalklassis võistlevat kastikat hinnates kuulasin kuidas noriti päris mitme detaili kallal, mis muutsid küll autot nägusamaks, kuid samas polnud originaalid.

Meie autot vaadati samuti põhjalikult kuid mitte väga palju kommenteerides. Pigem olin mina see, kes üht või teist lahendust tutvustas.


Auto üle vaadatud, saime lõpuks lõunat sööma minna. Söömast naastes tuli veel pool tunnikest autot platsil hoida, mida me siis piltide tegemiseks ära kasutasime. Nüüd jäi vaid õhtust lõpuüritust oodata ja loota, ehk meie Mini oli piisavalt hea

[Margo]

Kuna õhtuni veel aega oli, sai niisama ringi vaadatud ja otsustasin ära osta ka „korraliku“ õlivarda. Läksime siis pakutavaid vaatama ja ühes hunnikus nägid nad kõik väga kenad välja. Aga kui neid lähemalt vaatama asusime, selgus tüüpiline Mini juppide häda – kõik vardad olid erinevate õlitasemete kõrgusega. Suurim erinevus oli terve vahemikus ulatuses. Egas midagi, tuli Minist tuua enda oma ja sobivaim välja valida.

Samuti sattusime nägema kuidas loterii võitja oma peaauhinna – Mini kätte sai:


Uuele omanikule tutvustati autot päris põhjalikult ja me pidime ikka väga kaua ootama, enne kui mootorile ka hääled sisse löödi. Vähemalt sel hetkel töötas mootor küll kenasti ja vaikselt.

Kuna naabrid olid sõidus sai oma kollasest paar pilti tehtud:

[Margo]

Kell kaheksa algas IMMi lõpupidu ja lavale lauale oli rivistatud nii erinevad auhinnad kui ka IMM „võti“


Õhtu algas kohaliku meeskoori a-kapella kontserdiga:


Millele järgnes auhindade üleandmine. Nii Show’n Shine, Yokohama vigurrajasõit kui Minilympics võitjatele. Samuti anti heategevuseks üle turvalise sõidu koolitusega kogutud raha. Kuna kehv ilm ei lasknud koguda nii palju raha kui loodeti, siis korraldajaklubi pani omalt poolt ligi kolm korda suurema summa juurde ja nii läks heategevusele 1000 franki.

Tänati korraldustiimi:


Lõpetuskes anti ungarlastele üle IMM võti. Selleks puhuks lükkasid ungarlased angaari lava ette Mini mille kõrvalistmelt astus välja siin
pildil võtit hoidev tüüp:


Lavalt lahkudes pandi ungarlaste Mini sümboolselt IMM võtmega käima ja sõideti rahva ovatsioonide saatel angaarist välja.
Pidulikule osale järgnes afterparty.

Vahepeal kui me auto juures käisime ootas meid ees üllatus. Eemalt märkasime, et meie auto kõrvale oli üks Mini pargitud, mootor töötas, tuled põlesid ja muusika mängis. Lähemale jõudes selgus, et Ares oli tagasi tulnud ja pani parasjagu telki üles. Arese sõnul oli ta pärast Heleni Milanosse ära viimist võtnud suuna ida poole, kuid Itaalia teed ei kannatanud mingit kriitikat, nii et mingi hetk pööras ta otsa ümber ja naasis IMMile.

Kui Ares oli telgi üles saanud ja õlle lahti korkinud astusid meie juurde kaks prouat küsimusega kas me oleme eestlased. Saanud meilt jaatava vastuse, tehti meile selgeks, et me Poola laagrisse läheksime. Et nad käivad vaatavad peopaigast veel tuttavaid juurde ning siis läheme kõik koos Poola laagrisse. Me jäime veel Aresega muljetama kui ühel hetkel oli üks prouadest tagasi ja nii me Poola laagri poole teele asusimegi.

Kohale jõudes ootas meid ees varjualune koos hea ja paremaga kaetud lauaga. Rahvast oli nii palju, et algul ei pääsenud varjualusele ligigi. Nii me siis rääkisime väljaspool ja uurisime kes millega ja kust on. Kui rahvast vähemaks jäi, olid lisaks poolakatele ja meile ka sakslanna, austerlane ja Prantsusmaal elav pensionärist inglane. Poolakate pakutav naps maitses hea ja nii jätkus juttu kauemaks. Selgus, et vanahärra oli tulnud IMMile Moke’ga. Kui meie olime endi arvates Miniga pika maa maha sõitnud, siis selle peale ütles too härra, et ta sõitis Poola IMMile oma Moke’ga ühe otsaga – 17 tundi jutti olles äsja haiglast välja saanud. Uurisime siis, et kus praalija üldse oma Moke’ga käinud on. Kuna meid üldine vastus – igal pool – ei rahuldanud, siis hakkas ta ette lugema – peaaegu terve mandri Euroopa, Hiina, India, Afganistan, Iraan, jne, jne, jne, jne. Kui ta veel lõpetuseks ütles, et järgmisel aastal kavatseb ta oma Moke’i laevaga Kanadasse saata, et siis läbi Kanada ja USA Lõuna-Ameerikasse välja sõita oli selge, et tegu ei ole praalija, vaid veelgi segasema tüübiga kui meie oleme Aasias õnnestus tal oma Moke’ga sõita tänu tööle rahvusvahelises abiorganisatsioonis. Lisaks rääkis ta erinevaid lugusid oma meie jaoks ulmelistelt rännakutelt.

Aeg veeres heas seltskonnas vesteldes ruttu, aga kuna hommikul ootas meid taas maantee, siis 2 paiku öösel tänasime võõrustajaid ja head seltskonda ning suundusime ära magama. Pühapäevaõhtune pidu pidi ajakava järgi kestma südaööni, aga kui me pärast kahte telkidesse läksime, siis ei kostnud küll, et see pidu vaibumise märke näitaks.

[Oliver]

2015 IMM Eesti

Margo, äkki edastad sama teksti Autolehte või TM, et nemadki võiks kajastada seda sõitu!
Ning suvepäevadel siis pajatate lähemalt minilistele

[Janno]

2015 IMM Eesti

Margo, äkki edastad sama teksti Autolehte või TM, et nemadki võiks kajastada seda sõitu!
Ning suvepäevadel siis pajatate lähemalt minilistele

Tundub, et Oliveril on tugev soov üritust korraldada. Ma usun, et see ei ole üldsegi nii lihtne, kui meie kevad-, suve-, või sügistuur. Tegemist on ikka hoopis suuremate koguste ja tingimustega.
Aga kes palju teeb see palju jõuab

[Oliver]

Kindlasti on IMM korraldamine suur ja mahukas ettevõtmine, kuid samas tooks Eestile pluss punkte.
Peamine oleks sobiva asukoha leidmine.
Muud trini träni annab ära korraldada.
Kuid kõigepeamine on see, et kes seda veab ja meeskond

Aga meil - Eesti Miniklubi president Janno´l on juba korraldamine hästi käppas , presidendi meeskonnas olen mina nõus osalema